Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Libahundi needus #13 (1)

Eelmises osas:

Peagi sain peaaegu sama smsi vastu ja mõtlesin, et lähen magama. Riietasin end lahti, kobisin voodisse ja vaatasin kella. Kell oli 01:31. Nii ma siis uinusin, mõeldes Dessile.

#13

Keerasin parajasti teist külge, kui tundsin mingit imelikku lõhna, mis magamist segas. Mõtlesin paar sekundit, mis see olla võiks. Tegin järsult silmad lahti ja vaatasin kella. Alles 5:30. Nühkisin enda silmi ja viskasin endalt teki pealt. „Mida on nagu?” pobisesin tasakesi endamisi. Olin juba särki selga tõmbamas, kui korraga inimeste hõikeid kuulsin ja mu uksele koputati. Avades ust tungis suits mu tuppa. Vehkisin käega veidi, et see ära läheks. Ma ei kuulanudki mehe juttu, kes mu ukse taga seisis, vaid vaatasin korra uksest välja paremale poole koridori otsa, kus põles. Jälgisin tuld ning noogutasin sellele mehele teadmata, millest ta rääkis. Olin kuidagi rahulik ja teadsin, et kõik saab korda. Mees lahkus ja ma käisin kiirelt peegli ees oma soengut korda tegemas. „Pole väga vigagi,” ütlesin iseendale muiates ja tõmbasin paar korda sõrmedega läbi juuste.

Astusin hotellist välja. Sikutasin endale jaki selga, ise ülimalt rahulik olles ja kuskil alateadvuses teades, et kõik korda saab ja tuli mu toani ei jõua. Ma ei tea, miks ma seda arvasin. Võtsin seekord suuna teisele poole, kus pidavat park asuma. Kõndisin vaikuses edasi, pilk maha suunatud.

Lõin jalaga kive, mis ette jäid. Pilk oli mul endiselt maas. Pistsin käed tasku. Peatselt võtsin nad välja tagasi, sest miski kõva asi oli mu sõrmede vahele sattunud. Silmitsesin keed enda käes. Tõmbasin ninaga värsket õhku. Seejärel silmitsesin endast paari meetri kaugusel olevat valget pargipinki, millele istuda kavatsesin.

Liikusin täpselt selle suunas. Mu pea oli mõtetest täitsa tühi. Mul polnud mitte midagi sellest arvata. Istusin pingile ja jõllitasin ainult seda keed. Tõmbasin sõrmega üle selle. Millegipärast tundus see mulle oma. Otsustasin selle endale jätta ja kuhugile ära panna.

Ümberringi oli nii vaikne. Järsku nägin silmanurgast kedagi enda poole kõndimas. Pöörasin pea tolle inimese poole. Ei kedagi. Ma ei saanud midagi aru. Alles oli seal ju keegi? Ta kõndis minu poole... Pöörates pilku tagasi kee poole, karjatasin. Minust paremal pool minu kõrval istus tumeda peaga tüdruk. Too ei teinud mu karjatusest väljagi. Jõllitas ainult maha. Tal olid juuksed lahti. „Täitsa segane oled või? Niimoodi ehmatad siis,” tegin pahura näo pähe ja vaatasin teda. Ta pilk oli siiani maas. „Väsinud olin. Mõtlesin lihtsalt korra istuda,” vastas ta peale pikka vaikust täiesti rahuliku häälega ja jõllitas ikka maad.

Turtsatasin korra ja jõllitasin kaelakeed edasi. „Kena kaelakee,” ütles ta peagi. Pistsin selle tasku tagasi. „Mmmmhhm,” venitasin talle, „leidsin selle kolides trepi pealt.” Ma ei näinud täpselt, mida tüdruk tegi, aga arvasin, et ta muigas mu jutu peale. „Mis su nimi on?” küsis ta, vaadates ikka maha. „Wilson. Su?” tuli mult automaatselt. Tüdruku juuksed varjasid ta nägu. Tundus, nagu ta naerataks. „Ja kui vana?” küsis ta uuesti ja virutas jalaga tema ees olevale kivile. Kivi lendas paar meetrit edasi. Jõllitasin kohta, kuhu kivi lendas. „16,” vastasin viimaks. Peatselt tuli talt uus küsimus. „Kust kolisid?” küsis ta seekord.
Tõusin püsti ja vaatasin teda...

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!