Libahundi needus #10 (7)

„Eeeeiiiiiii!”

Pöörasin pea taas hääle suunas ja tundsin mingit märga asja enda vastas. Järgmisel hetkel olin juba pikali ja mingi koer lakkus mu nägu. Lükkasin koera eemale ja tõusin püsti. Too liputas mulle sõbralikult saba. Nüüd tuli ka tüdruk pimedast välja ja kukkus kohe vabandama.

„Vabandust, ta tavaliselt ei ole selline. Ta pole varem nii teinud. On teiega ikka kõik korras? Ma väga vabandan,” vuristas tüdruk ette ja hingeldas.
„Eiei, täitsa terve olen. Veidi... ilane või midagi seesugust, aga täitsa terve,” laususin ja naeratasin.
„Hah, ei no jah... Aga ma lähen siis,” ütles tüdruk, pani koera rihma otsa ja hakkas liikuma.
Seisin veel tükk aega seal ja vaatasin, kuidas tüdruk minema läheb. Ta pööras nurga taha ja ma mõtlesin ka liikuma hakata. Kõndisin paar tänavat edasi, kuni nägin üht poodi. Kobasin taskust sada krooni ja liikusin poe poole. Jõudes poodi, ei näinud ma mitte ühtegi inimest seal. Läksin passisin riiulite vahel ja mõtlesin, mida võtta. Mul polnudki midagi tahta. Kuulsin kedagi poe ust lahti tegemas ja sulgemas.

„Tere Destiny,” oli ka müüja välja ilmunud.
„Ma olen sulle umbes miljon korda öelnud, et sa mind Dess’iks kutsuksid, Chris,” vastas tüdruk ja naeris.

Nägin ainult müüjat muigamas ja omade asjadega tegelemas. Liikusin jookide juurde ja võtsin ühe väikese pudeli virsikumaitselist jääteed. Peagi jõudis sinna samasse ka see tüdruk.

„Destiny, mis?” muigasin ja vaatasin talle otsa.
„Oeh, jah, Destiny,” vastas tüdruk ja võttis samuti virsikumaitselise jäätee.
„Ma olen Wilson muide,” ütlesin ja otsustasin siiski kõige tavalisema limonaadi kasuks.
„Okei. Haha, mõnus käpajälg sul siin. Vabanda, Ness pole kunagi niimoodi käitunud. Ma ei tea, mis talle sisse läks,” vabandas tüdruk jälle ja läks kassasse maksma.

Läksin samuti kassa järjekorda ja ütlesin: „Ega see nii suur asi ka pole ju, kõigest mingi sõbralik koer, kes otsustas oma rõõmu jagada.”
Naeratasin ja maksin ära. Dess seisis siiani mu kõrval ja ootas mind.
„Nojah, aga tavaliselt ta nii ei käitu. Ta on kuri koer, ta pole kunagi kellelegi rõõmust peale hüpanud ja nägu lakkunud, peale minu,” rääkis Dess.

Liikusime uksest välja ja rääkisime veel paljudest asjadest. Sai palju naerda. Järsku jäi Dess seisma ja mulle otsa vaatama.
„Mis on?” küsisin.
„Ei midagi, ma pööran siit ära,” naeratas ta.
Muigasin, läksin tema juurde ja kallistasin teda. Talle oli see vist veidi ebameeldiv, sest ta tõmbus hetkeks tagasi, kuid laskis siis edasi kallistada. Ta kirjutas paberile oma telefoninumbri ja ütles, et kui igav hakkab, siis smsi või helista. Naeratasin korra ning võtsin lipiku enda kätte. Soovisin head ööd ja liikusin hotelli poole.

Jõudes enda tuppa, võtsin oma käpajälgedega pusa seljast, panin lipiku lauale ja käisin vetsus. Peale vetsuskäiku istusin voodile, kobasin oma musta värvi pükste taskust telefoni ja mõtlesin tükk aega, kas saata sõnum või mitte. Peale pikka mõtlemist võtsin lipiku kätte, vaatasin numbrit ja saatsin Dessile smsi, kus oli kirjas ”Head ööd ;*”. Peagi sain peaaegu sama smsi vastu ja mõtlesin, et lähen magama. Riietasin end lahti, kobisin voodisse ja vaatasin kella. Kell oli 01:31. Nii ma siis uinusin, mõeldes Dessile.

Autori kommentaar »