Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Libahundi needus #11 (0)

*natuke varem*

„Char, hoia tal silma peal. Ma ei taha, et temaga midagi juhtuks. ME ei taha,” ütles Riley ja tegi mulle silma. Mul jooksid judinad üle selja nagu alati, kui ta mind nii vaatab ja silma teeb. Lihtsalt vastik oli mõelda, et ta selline on. „Ole mureta, ma saan sellega hakkama. Nagu alati. Lihtsalt nüüd on see tobe kaelakee kadunud, Madley jälle siin ja see kutt mängus, kes ilmselt mu kaelakee leidis,” vastasin talle ja kõndisin rahumeeli ukse poole, sest tahtsin sealt võimalikult kiiresti ära saada. Asetasin enda käe ukselingile, pöörasin pea vasemale ja vaatasin tühjusesse. „Aa, Riley, sa oled värd.jas.” Riley tuli mulle ligemale, jäi mu selja taha seisma, võttis enda käe taskust ära ja andis mu tagumikule laksu ning muigas. „Sinujaoks alati, tibu.” Pöörasin end ringi ja hakkasin peaaegu juba temaga õiendama, kui ta kõrvale ilmus mingisugune teener ja teatas, et talle on külaline. Riley ütles teenrile midagi tasasel häälel ja vehkis vaikselt kätega, nagu nad oleks suures jamas. Teener noogutas, asetas oma käed selja taha ja kõndis minema. Nüüd pistis ta mõlemad oma käed püksitaskutesse tagasi ja ütles: „Gotta go.” Vaatasin talle silma, noogutasin õrnalt ja väljusin uksest.

Istusin vaikselt oma äsja ostetud punast värvi diivani peal ja silmitsesin oma sõrmust, mis mulle eluks vajalik oli. Tõmbasin õrnalt näppudega üle selle ja jäin telekat vaatama. Vajusin nii mõttesse, et ei pilgutanud isegi silma. Tõusin järsult diivanilt püsti ja hõikasin üle maja: „Tädi Dess läheb shoppama! Ness, tuled kaasa?” Kõrval olevast toast kostus veidi kolistamist ja peagi tuli uksest sisse koera taoline olend, mis piisavalt kiiresti ja poole kõndimise pealt inimeseks muundus. „Loomulikult tulen. Mida ma siin kodus ikka üksi passin,” vastas ta maheda häälega ja muigas. Tüdruk pani oma musta värvi juuksed patsi ja käis kiiresti enda toas riideid vahetamas. Ma kõndisin üsnagi kiirelt kööki, avasin külmikuukse ja võtsin sealt piima. Olles juba oma klaasi piimaga lõpetamas, karjusin veel Nessile: „Noh, öö varsti käes nii, kui sa ei kiirusta!” Ness tuli kiirkõnnil trepist alla ja ütles, et on täitsa minekuks valmis. Jõin viimase tilga piima tassist ära ja panin tassi kraanikaussi. Läksin koridori, sikutasin endale musta värvi kontsakingad jalga ja võtsin kapi peal olevast pisikesest kausi sarnasest anumist enda autovõtmed.

„Niisiis, kuhu?” tuli Nessilt küsimus. „Mina ei tea, kuhu iganes,” vastasin ainult ja peatusin hoopiski ühe hamburgeriputka ees. „Tahad ka?” „Mhm.” „Koerad ei söö hamburgereid, tead seda?” „Näen ma koera moodi välja?” „Vabal ajal küll.” Astusin autost välja ja ostsin kiiresti kaks hamburgerit. Peagi tulin autosse tagasi ja ulatasin Nessile tema hamburgeri. Pakkisin enda hamburgeri korralikumalt lahti ja keerasin võtit. Auto mürises tasakesi. Hakkasin vaikselt sõitma, kui mu kenale pluusile kastet peale kukkuma hakkas. Sain õnneks viimasel hetkel enda pluusi päästetud ja kahjuks või mitte, suretasin enda auto välja. Jäin keset teed täpselt enne valgusfoori seisma, kus roheline tuli põles. Autod hakkasid kõik tuututama. Panin kiiresti hamburgeri enda sülle ja sõitsin ligema parklani, mis täpselt kaubamaja kõrval asus.

„Mis me nüüd teeme siis?” küsis Ness ja näitas näpuga mu pükstele, mis selle sama kastmega ”veidi” läbi ligunenud olid.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!