Mu kõige õudust tekitavam öö. (2)

„Vihma kallas kui oavarrest. Vaatasin veel korra paremale-vasakule, et kindel olla, et keegi mind ei jälitaks. Läksin mööda pisikest rada järjest tihedamasse metsa. Oleksin peaaegu koperdanud ja pikali kukkunud. Puud olid tihedalt üksteise vastas ja krigisesid, sest tuul oli ka piisavalt kõva.

Lõpuks jõudsin suure, lagunenud lossi taolise vana maja juurde. Okei, see polnud päris lossi moodi. Rohkem kahekorruselise mädanenud heinaküüni moodi. Tuul vilistas tugevalt. Seisin siiani kahe puu vahel, uudistades seda vana maja. Kerged külmavärinad jooksid üle mu selja. Hingasin korra sisse-välja ning otsustasin majja sisse minna. Tulgu, mis tuleb, aga mul on täna ööseks öömaja vaja.

Sikutasin tükk aega ust lahti. Olin juba alla andmas, kui tuul väheke kaasa aitas ja ukse kõva matsuga lahti virutas. Ohkasin korra, võtsin oma seljakoti ja astusin sisse. Vana ja mädanenud laudpõrand kriuksus mu jalge all. Kartsin, et varsti isegi läbi nende vajun. Õnneks või kahjuks seda ei juhtunud ja ma liikusin suure, isegi liiga suure toa poole. Lükates toa ukse pärani lahti, nägin, kui suur see tuba tegelikult oli. Viskasin pilgu sellele suurele toale. Paremale vaadates oli seal näha piisavalt pikka lauda ja üpriski korralikke toole. Ei mingit kööginurka vms. Liikusin veidi edasi. Asetsesin nüüd täpselt keset seda hiigelsuurt tuba. Vaadates otse ette, nägin seal treppi. Too oli suur ja lai, nagu mõnes filmis või multikas. Muigasin korra. Viskasin pilgu teisele poole tuba. Seal seina ääres asetses klaver." „Klaver?" „Jah, klaver." „Sa teed nalja." „Ei, tõsiselt, seal oli klaver. Igatahes, kuna tuba oli pime ja seda rohkem näha ei olnud võimalik, hakkasin ma kiirelt lülitit otsima. Oli kohe aru saada, et siin kunagi keegi elanud on. Kahjuks ma aga lülitit ei leidnud. Selle asemel leidsin ma hoopiski suure kapi, täis küünlaid ja tikke. Süütasin ühe küünla ja uurisin veel veidi tuba.

Istusin klaveri juures olevale toolile ja vajutasin paar klahvi alla. Oma üllatuseks polnud see klaver üldsegi häälest väljas. Kuna ma klaverimängimises nii vilunud ei olnud, otsustasin ma vaatama minna, kuhu see trepp viib. Võtsin küünla ja avastasin alles nüüd, et ma enam laudpõrandal ei kõnni, vaid täitsa korras oleva põranda peal.

Teisele korrusele jõudes, ei avastanud ma seal midagi. Kõigest heina, ühe vanaaegse raamatu, mida enam lugeda võimalik polnud ja mingisugune uks, mis tabalukkudega kinni oli. Loomulikult, tärkas minus kohe huvi selle vastu, mis seal ukse taga olla võib. Lõpuks otsustasin aga ikkagi tagasi esimesele korrusele minna ja seda kõike veel uurida. See kõik tundus mulle täitsa võimatu ja ma kahtlesin iga hetk üha rohkem, et see maja oma#!?!#ta pole. Ometigi otsustasin see öö siin õudust tekitavas majas veeta, kuhu iga hetk selle omanik sisse võis astuda. Arvasin, et teisel korrusel heina sees oleks mugavam ja soojem magada, kui all kivipõrandal. Nii ma siis läksingi teisele korrusele, tegin endale aseme ja jäin sinna tukkuma.

Öösel, umbes kella 2-3 paiku kuulsin, kuidas keegi majja sisse astus. Sammud olid tasased, kuid ma sain aru, et ta pole üksi. Selle niinimetatud oma#!?!#ga olid kaasas ka paar teist inimest. Nad rääkisid üksteisega vabalt ja suundusid otse teise korruse poole. Olin paanikas ega osanud mitte midagi teha. Tormasin otse ukse poole, mis tabalukuga kinni oli. Sikutasin seda lahti, kuid tulutult. Jõudsin ainult pead pöörata, kui juba tugeva löögi endale kuklasse sain. Lamasin maas ja oigasin valust.

Silme eest oli korra must ja tuba oli pime. Kui nägemise tagasi sain, nägin enda kõrval olevat ainult 3 hunti. „Palju ta nägi, Jes?" küsis üks neist ja Jes-iks nimetatu raputas pead, mis pidi vast "ei tea"-d tähendama. Ma ei jaganud üldse, mis toimus. Lootsin, et näen und. „Mitte midagi ebaloomulikku," vastasin ja olin jahmunud, „kõigest alumist korrust ja seda heinakuhja". Hunt kõndis mu poole, vaatas oma ähvardavate ja hirmu tekitavate silmadega mind ja lausus siis: „Olgu, ma usun sind. Kui keegi selle ukse avab, ootab meid kõikki hukatus. Selge?" Noogutasin ja olin näost valge. „Nüüd mine ja ära enam tagasi tule. Ja ära palun räägi seda kellelegi, mida just kuulsid või nägid. Ma hoian sul silma peal," lisas ta. Hunt tõusis oma tagukäppadele ja justkui tiris endalt naha maha. Vastu vaatas mulle tugevate näojoontega, ilusa kehaga ja tumeda peaga piisavalt vana kutt. Otsustasin sealt ära tulla ja enam kunagi tagasi minna. Olin näost lubivalge ja jooksin otse majast välja. Põgenesin, kuidas suutsin. Kukkusin, kuid sellest polnud midagi. Jooksin ja jooksin edasi, kuni enam ei jaksanud. Jõudsin pisikese oja äärde ja viskasin end sinna pikali, sest olin rampväsinud."

Nägin, et Lisette magas juba. Tegin talle pai, tõmbasin tekki rohkem ümber ja kustutasin tule. Suundusin toast välja ja jõin teed, mis pooleldi juba jahtunud oli. Vaatasin aknast välja, selle tiheda ning hirmsa metsa poole ning nägin endale helkivaid silmi vastu vaatamas. Lehvitasin Talle ning hunt pöördus otse metsa poole tagasi. Ohkasin ja sulgesin silmad. Kartsin, sest ei teadnud enam, mida teha. Kas see oli õige, mis just tegin? Mis meist nüüd saab? Saan ma kindel olla, et Lisettega midagi ei juhtu? Kummitasid mind küsimused...

Autori kommentaar »