Libahundi needus #17 (2)

Eelmises osas: „William, jah?” küsis ta peagi. „Wilson,” vastasin tasasel häälel ning vaatasin arstile otsa, „mis toimub?” Arst oleks justkui enda keele alla neelanud. „Poiss, mul on tõsiselt kahju ja ma tunnen kaasa,” alustas ta ning jäi lõpuks oma lausega toppama, „ma loodan, et sa võtad seda rahulikult ja ei satu paanikasse. Wilson, su ema on surnud.”

#17

Jõllitasin tükk aega ühte punkti. Üritasin kõike seda seedida, sellest aru saada, kuid see ei tahtnud mulle kuidagi kohale jõuda. Asetasin enda käe otsaesisele ning jõllitasin vaikselt enda ette edasi. Arst oli vahepeal mu kõrvalt ära läinud ning teatas nüüd oma uudist Carli vanematele. Pöörasin end vaikselt ümber. Vastu vaatasid mulle ainult kaks kurba nägu, mis näitasid, et nad tunnevad mulle kaasa.

Käsi vajus mööda nägu alla. Istusin tuimalt pingile, mis mu kõrval asetses. Vaatasin vaikselt haigla koridori heledat seina. Korraga jõudis mulle kõik see kohale. Ema. Surnud. Mu ema on surnud. Misasja... Mida ma nüüd teen? Mis minust saab? Miks? Miks sa just nüüd läksid? Peas oli mitmeid küsimusi, millele ma vastust ei saanud. Tõusin püsti ning tormasin uksest välja. „Wilson...“ sosistas Carli ema, vaadates, kuidas ma temast mööda torman. „Ray, poiss, sa võid alati meile tulla, kui vaja,“ hõikas veel Carli isa mulle järgi. Ma ei vaadanud tagasi. Ei. Selle asemel võitlesin ma enda pisaratega, mis iga hetk valla tahtsid pääseda.

Suundusin pargi poole. Kui ma enne tormasin, siis nüüd oli mu tormamine jalutamiseks muutunud. Vajusin vaikselt sellele samale pargipingile istuma, kus ma enne olin olnud. Seest läks kõik tühjaks. Ma olin ilma jäänud enamvähem kõigest. Oma perest. Oma emast-isast. Oma kodust. Mul polnud enam kuskilt raha saada. Ja Carli juurde ma samuti elama ei lähe. Ei. Ma ei kavatsegi seda teha. Miks ma peaks nende elu raskemaks tegema? Ma olen ju niigi koormaks. Isegi isa ega ema ei saanud minuga korralikult hakkama. Pisarad tikkusid taas silma. Olin alati mõelnud, et olen tugev. Nii nagu alati, korrutasin ma ka seekord endale mõtetes, et ma olen tugev ja ei tohi nutta. Kuid varem või hiljem ma pidin nii või naa murduma. Nii ma siis nutsin, peites kätega enda nägu teiste pargis olijate eest, kuigi neid oli vähe. Väga vähe.

Olles end enamvähem oimetuks nutnud, hakkasin ma vaikselt end pargipingilt püsti ajama. Igal juhul oli see vale ajastus, kuna kohe, kui ma pilgu üles jõudsin ajada, märkasin endale lähedamale kõndivat Martinit. Too naeris ning vaatas mind. „Tohoh, tonti nägid või miskit, et näost nii ära oled?” küsis ta ning maandus mu kõrvale. Valgele pargipingile, mille esist olin jõllitanud juba paar tundi. Tegelikult, kui nüüd korralikult vaadata, polnud ta enam kuskilt otsast valge. Pigem hallikas, koos mõne musta värvi kritseldusega. Kellegil geeniusel oli idee tulnud seda lumivalget pargipinki sodida. Pöörasin pilgu Martinile tagasi. „Midagi sellist vist jah,” sõnasin ja jõllitasin enda kahe jala vahele, kus paistis paar murututti ning üks korralik tee. Martin, olles mind mõne aja jõllitanud, otsustas järsku rääkima hakata. „Jäuts, kuule sa tundud päris muserdunud olevat,” ütles ta muiates ning pani siis enda ühe käe mu õlale, „aga alkohol lahendab kõik probleemid! Vähemalt mõneks ajaks... Minu arvatest. Igatahes, kell 10 on mu sõbra pool üks pidu. Tahad, võid ka tulla. A põhimõtteliselt oota mind siis hotelli ukse juures või miskit enne poolt kümmet, kui tulla kavatsed.” Noogutasin tummalt ning olin vaikselt omaette edasi. „Aga davai, ma lippan nüüd,” muigas Martin taas ja ajas end pingilt püsti, „tsauka.” Vastasin talle samaga ning otsustasin, et peaksin hotelli poole tagasi liikuma hakkama.

Jõudes hotellituppa, lükkasin ma ukse korraliku pauguga kinni ja jalutasin magamistuppa. Silmitsenud paar sekundit voodit, vajusin ma sellele ega kavatsenudki end liigutada ega riidest lahti võtta. Nutmine oli mu liigagi uimaseks teinud ja ainus võimalus oli magamine. Mind ei huvitanud isegi see, et ma valet pidi voodis olin. Kõhuli. Sellest päevast alates olin ma nii tuim, kui olla sain. Enamat ma ei suuda. Olles paar tundi korralikult põõnanud, ajasin ma end üles ja uurisin kella. Kobades tükk aega oma telefoni järele, olin avastanud, et see oli mul üldsegist teise tuppa laadima jäänud. Mõtlesin tükk aega, kas minna peole või mitte. Lõppude lõpuks alla andes, jalutasin ma treppidest alla. Mis sest, et ma lifti oleksin võinud kasutada. Kell oli täpselt pool kümme, kui ma hotelli ukse alla värsket õhku hingama olin jõudnud. Tõmbasin jaki endale rohkem ümber ning nähes eemalt Martinit, jalutasin ma talle vaikselt vastu. Selle päeva sündmustest ei tahtnud ma midagi teada ega ausalt öeldes mäletada. Nii ma avasingi peagi esimese õllepudeli.

Autori kommentaar »