Teema: Lühijutud / Ulme / Õudus

Mineviku varjud (1)

Ta kõndis vaikides mööda tänavaid. Samme polnud võimalik kuulda ning öös sahises ainult tema tume keep. Tuul liugles öös, pugedes astuja keebi alla, tõstes seda maast üles. Tuul tantsiskles, keerles, tõusis ja langes taas, kuigi tema ülesandeks oli kaitsta ning valvata öös rändajat. Raske töö, kuna keebikandja oli öös ning pimeduses valitsesid kiskjad, kes jälgisid pikalt oma saaki ja ründasid kiirelt.
Vanad kortermajad kõrgusid tänava ääres. Vähestes akendes põles veel tuli, üksikutest korterites kuuldus klirinat ja karjumist. Need inimesed olid turvalises kohas siiski. Majaseinad on öös kõige parem kaitse, mõtles keebikandja ning tundis külmavärinaid enda nahal. Ta võis olla nii vana, kui vaja, kuid ta oli veel piisavalt noor, et uskuda muinasjutte ja legende sellest, mis pimeduses leidub. Jutud sisaldasid alati terakest tõtt.
Tumedas taevas rippus särav ning kergelt kollakas täiskuu. Kuufaas muutis öös rändaja ebakindlaks. Ta oleks ise hea meelega ühe ööpäeva lükanud tööotsa täitmist edasi, kuid töö ootas täitmist.
Kortermajad lõppesid. Nüüd kasvas ühel pool tänavat tume ning vana mets, mis oli surmvaikne. Polnud kosta isegi öökullide huilgamist, selline vaikus sai tähendada ainult halba. Teisele poole tänavat jäid mõned üksikud lagunevad majad. Keebikandja hakkas vaatama katkiste ja maha jäätud majade numbreid, mis aina kasvasid. Ühte neist majja oleks pidanud ta varsti ka sisenema.
Tuul ei suutnud pakkuda enam turvatunnet kõledas öös, mis mässis end aina tihedamalt keebikandja ümber. Öö sosistas kõrva asju, mida ükski inimhing poleks suutnud kuulda ega taluda, kuna pimedus rääkis alati tõtt, ükskõik, kui hirmus see oli. Ta kuulis tõtt oma minevik ja oleviku kohta, mis tegid kohutavalt haiget ning panid teda hambaid krigistama.
Lõpp-peatus. Öös rändaja peatus ühe vana maja ees, mille uks kiikus hingedel. Vastik kriiksumine tungis kõrva ning viiuldas närvidel. Keebikandja võttis end kokku ning seadis sammud maja poole. Ukse juures peatus ta hetkeks ning sulges silmad. Järgmisel hetkel vajus uks hingedelt maha ning kukkus häälekalt mädanenud verandalaudadest läbi. Ta avas silmad ning sisenes vaimselt majja, millest kostis vaikset põrandalaudade ägisemist.
Astudes tuppa, mis vanasti oli vist elutuba, nägi keebikandja vana kiiktooli, milles istus vanamees, kes hoidis oma silmi suletuna. Tema hallid salkus juuksed vajusid silme ette ning kortsus nahk paistis kuuvalguses hallina. Tal oli seljas must pintsaks, tumedad viigipüksid ning pidulik valge pluus. Hetkeks avas mees silmad ning vaatas tulijat.
„Ma pole sind kaua näinud, arvasin, et oled surnud,“ sõnas vanamees ning naeratas nõrgalt. „Tahaksin öelda, et tore sind jälle näha, kuid ma tean, et oled siin teistsuguste kavatsustega.“ Mees sulges taas silmad ning kiigutas end aeglaselt.
Tulija noogutas aeglaselt. „Nägid oma surma ette?“ küsis ta ning astus mehele lähemal, istudes lõpuks aknalauale.
„Jah ja ei,“ sõnas ta mõtlikult, „ma näen tulevikku, olevikku ja minevikku, kuid on üks väljakirjutamata reegel. Mitte ükski olend, kes suudab heita pilgu nendesse kolme aega ei suuda kunagi silmata hetke, mil ta sureb. Minusugustel on üks needus, õpetajad näevad alati ette oma mantlipärija surma.“
Keebikandja kortsutas kulmu ja sosistas vaikselt: „Su õpetaja ei pärandanud sulle selgeltnägemise andi, ta andis selle kellelegi teisele. Ma olin kohal tseremoonial.“
„Ma olen haruldane, sünnipäraseid selgeltnägijaid on nii vähe, et sajandite jooksul olen ma kohanud vaid paari. Sa tead ju, kui vana mina olen. Samas sina oled veel haruldasem kui mina. Ajaloo jooksul on teada alla kümne sinusuguse. Mul vedas, et sain su enda üheks õpilaseks,“ lausus mees ja tõusis graatsiliselt püsti. Ta vaatas keebikandjale silma ja naeratas sõbralikult. „Kas sa oleksid enne mu surma minuga tegema ühe jalutuskäigu. Vanade aegade mälestuseks. Ära muretse, ma ei ürita surma petta, sest siis kaotaks süütu inimene elu.“
Nad väljusid vaikides majast ning keebikandja hoiatas vanameest sugu suhtes, mis oli ukseläve juures. Öös kõndisid nad vaikides ja vahepeal pilke vahetades. Üks hetk peatus vanamees ning haaras keebikandja õlast. Keebikandja peatus ehmunult ning silmitses härrat.
„Kas ma võin sulle enne surma midagi anda?“ päris mees ja vaatas sügavalt keebikandjale silma. „See on nii õnnistus kui ka needus, jõud ja nõrkus. Ma ei saa lasta surra enda annil, ma pärandaks selle sulle edasi. Naljakas on teha enda tapjale kink, kuid ma tean, et südames oled sa nii puhas. Kas sa võtad selle kingi vastu? Tore, lasku nüüd põlvili.“ Mees võttis enda hõlmataskust välja pisikese noa ning sooritas peopessa sisselõike, seejärel võttis ta keebikandja peopesa ja vedas noaga pikki peopesa, mille tulemusena ilmus punakas verest immitsev haav. Nad surusid peopesad vastamisi.
„Veri, mis on minu, olgu ka sinu. Hing, mis hoiab mind elus, hoidku ka sind elus,“ laususid nad kahekesi koos, kuid järgmised read lausus vaid vanamees: „Tänasel päeval, mis on samm lähemale igavikulõpule, teen sulle kingi, mis tehti kord mulle. Kas sa võtad vastu selle kingituse?“
„Jah,“ lausus keebikandja ning ta tundis, kuidas vägi ta veresoontes pulbitseb. Ta võis meeltega näha, kuidas helerohelised ja purpurlillad lindid, mis koosnesid puhtast energiast, sidusid nende käed kokku. Nad avasid aeglaselt silmad ja naeratasid teineteisele.
Mees hoidis keebikandja kätt enda peopesas ja vaatas maha. „Ma arvan, et nüüd on vist minu tund tulemas,“ sõnas ta nukralt ja lasi käest lahti. „Ma olen tuhandeid aastaid vana, minu käte all on õppinud geeniused, haruldused ja andekad, kuid kõik nad lõpetavad alati samamoodi. Nad lähevad lõpuks hulluks, kuna nende mõistus vananeb, kuid keha mitte.“
„Ma tean,“ sõnas keebikandja ning raputas õrnalt pead. „Sa mõistad, et tegelikult ei soovi ma sind tappa. Ma ei taha, kuid pean.“
Vanamees naeratas nõrgalt. „Oled sa üldse kunagi tapnud teise surematu?“ küsis ta ning uuris keebikandja silmi, mis olid täis valu ja kahetsust. „Minu tund on tulnud, nii on nähtud ja kirjutatud. Ma tean, et sa ei suuda kedagi tappa, kuid tema nimel oled sa nõus kõike tegema. Ta on sulle liiga tähtis. Kas sa teeksid mulle teene?“
Keebikandja noogutas ning ta tundis, kuidas mälestused tema hinge rebivad ja seda laiali kannavad. „Ma teen sulle teene. Hea meelega.“
„Tee mulle kiiresti ots peale ja varja enda jälgi hästi. Ma ei taha, et nõukogu paneks sind igaveseks kannatama,“ ütles vanamees ja vaatas anuvalt keebikandjat. „Hoolitse enda eest.“ Viimased sõnad kostusid tema suust ning ta sulges silmad.
Nähtavale ilmus läikiv mõõk, millele laskus kuuvalgus. „Puhka rahus, Ramon,“ sõnas ta vaikselt ning tõstis mõõga õhku. Sujuva liigutusega läbistas mõõk vanahärra kaela ja pea kukkus asfaldile. Hetkeks valitses jumalik vaikus, kuid järsku täitus keebikandja pea kõrge heliga, mis pinises ta kõrvus. Ta haaras kätega peast kinni ja kriiskas hetkeks valust.
Pinin lõppes. Keebikandja avas aeglaselt silmad ja nägi, kuidas tema kunagise õpetaja keha oli mässitud lilla udu sisse, mis heljus õhus ning oli pidevas muutumises, kuniks üks hetk, see paiskus jõuliselt laiali ja tabas keebikandjat, paisates ta pikali. Järgmisel hetkel valitses tema mõistuses täielik pimedus ning ta varises maha pikali.

Teavita ebasobivast sissekandest!