Sage - The girl who started the Apocalypse 12. osa (4)

Azazel. Liigagi tuttav nimi. Tundsin, kuidas mu mälestused tahtsid mulle midagi näidata, kuid ei suutnud. Ta ütles, et meil kolmel hakkab olema väga lõbus, nurrus hääl mu sees vastikult ja irvitas. Surusin käes rusikasse.
„Ole vait,“ sisistasin vaikselt ja raputasin pead. Ma ei talunud, kui miski minus räägib. See hääl oli justkui mina või siis ka mitte. Ta oli õelam ja süngem. Ma olin hakanud teda alles täna kuulma, kuid ma ei mõista miks. Võib-olla oli see nii nimetatud deemoni rünnaku tagajärg? Kes kurat seda teab? Lucele ma sellest ei räägi. Ma julgeksin seda talle öelda, kuid ei taha.
„Kas sa ütlesid midagi, Sage?“ päris Luce ning silmitses mind. Ta kergitas kulme ja surus huuled kokku. Tema kehahoiak ütles mulle, et ta oli teinud midagi, mis oli keelatud. Midagi, mida ei julgenud teha isegi Bill.
Raisk Bill. Ma ei tahtnud talle mõelda, kuid ometi ei suutnud ma ennast ohjeldada. Mu mõistus keris mulle taas mõnuga filmi meie viimasest kohtumisest. Hea piinamise meetod, eks. Üks mu parimaid. Kerida üha uuesti mälestusi, mida sa vihkad ja jälestad. Muide, kui sa hakkad mõtlema siis äkki, kas sa nüüd mitte ei ole üks neist, keda Chaos peab #!?!#deks? Deemon üritas su keha üle võtta ja sa näed tuleviku. Lisaks on sul mingid imelikud hood. Jup, tibuke, sa oled nüüdsest #!?!# ning Chaos pind sinu #!?!#s.
Surusin hambad kokku ja hoidsin kätega peast kinni. „Ma ei öelnud midagi enda arust,“ valetasin kiirelt ja krimpsutasin nägu. Tundsin, kuidas külmajutid mu seljalt üle jooksevad. Nihelesin ebamugavalt ja vaatasin Lucele oma kõige siirama näoga otsa.
„Sul on küsimusi,“ lausus Luce ükskõikselt. Ta korjas maast minu tassi üles ja tõstis selle pingi kõrval olevale lauale. Ta kahestes oma keelatut tegu, või siis kartis. Millegi pärast ma loodan viimase peale.
„Luce, sa teed eksju nalja,“ pomisesin pahaselt ja pööritasin silmi. „Mul on tuhat küsimust ja üks vastus.“ Näiteks sa tahaksid küsida, miks oli Bill seal. „Keda peab Chaos #!?!#deks?“ Billi küsimus oleks olnud palju väärtuslikum. Hingasin sügavalt sisse ja hammustasin huulde.
„Oma vaenlaseid,“ vastas Luce lühidalt. Ta turtsatas ja pööras pilgu lakke. Luce oli muutnud. Palju. Ta paistis küll vana naisena, kuid tundus nii noore ja energilisena. Võib-olla mu aju oli hakanud niimoodi mõtlema, kuna Eliz ütles mulle seda?
„Seda teadsin ma isegi, Luce,“ sõnasin pahuralt ja vaatasin Luce altkulm, „ma tahan teada täpsemalt. Sa lobisesid mulle välja, et ma elasin üle deemonirünnaku ning see deemon oli mingisugune Azazel. Ma arvan, et mul on suurem õigus teada, millesse ma olen ennast seganud, kui see.“
„Sa arvad endast juba liiga palju, Sage,“ lausus Luce teravalt ja laksutas keelt, „sa oled küll oluline, kuid ära tähtsusta ennast üle. #!?!#de all mõtleb Chaos oma vaenlasi, vanu sõpru, kes hülgasid ta kõige tumedamal tunnil. Kui Chaos oli veel taevas peaingel oli tal oma leegion. Tõsi, mitte nii suur, kui Michaelil, Gabrielil või Luciferil, kuid ikkagi leegion. Seal oli umbes tuhat inglit.
Peale Luciferi mässu, kus Lucifer ja Chaos langesid, käskis ka Chaos oma leegionil #!?!# maale vedada. Mõned täitsid seda, kuid lõpuks nad ikkagi hülgasid Chaose. Reeturid tahtsid taevasse tagasi, kuid taevast saadeti nad pikale pagendusele.“ Luce sulges silmad ja hingas välja.
„Palju reetureid oli?“ uurisin rutakalt. Chaos oli imelik. Ta langes armastuse pärast, kuid ometigi ta üritas oma leegioni maale kaasa vedada. Arvestades seda, et kui tema leegion oleks talle usinalt järgnenud, siis oleksid paljud inglid lõpetanud põrgus.
„Neid võiks nimetada topelt reeturiteks. Reetsid taeva ja Chaose,“ pomises Luce ja avas unelevalt silmad. „Neid oli kolm, kuid kui soovid, siis leiad neist üles, vaid kaks, sest keegi ei ela meist igavesti.“
Noogutasin. „Sa tead, kus Eliz on?“ küsisin tuimalt ja vaatasin maha. Sa lased raisku väärtuslike sekundeid, mil saaksid esitada tarku küsimusi. Ma ei vihasta, ma ei vihasta. Ei, ma tahaksin praegu kedagi lüüa ja juustest kiskuda. See hääl peas ajab mind veel rohkem hulluks.
„Ta on oma palatis,“ kostis Luce ning vaatas mulle otsa. „Ole ettevaatlik. Ta on tasakaalust väljas ega suuda end taltsutada.“ Ta võttis teetassi ja raputas pead. „Ma rääkisin sulle asju, mida sa ei tohiks teada, Sage. Ära räägi neid, kellelegi edasi.“ Luce ohkas sügavalt, heitis mulle viimase pilgu ja lahkus.
Mingi osa minust uskus deemoneid ja kõike seda muud #!?!#a, kuid teine pool teatas mulle, et kogu see asi on jama. Ma ei teadnud kumba uskuda. Tõusin püsti ja sirutasin ennast. Hetkeks ma unustasin kõik ja tundsin ennast täisväärtusliku inimesena. Loomulikult ma seda polnud.
Turtsatasin vaikselt. Ma ei teadnud enam, kes ma olen. Luce ei julgenud mulle enam midagi rääkida, Bill oli lihtsalt ülbe, Thomas kadunud ning Brady surnud. Ideaalne lihtsalt, mis ma sellises olukorras peaksin tegema?
Kui ma poleks sina, siis ma tapaksin, lausus vaikne hääleke mu peas, ainult kahjuks ma olen sina. Tead, Sage, mul on hale, et ma sina olen. Sa oled nõrk ning murdud kohe, kui poiss sulle korvi annab. Sa ei esita vajalike küsimusi. Tead, sa oled juba niigi hull ja väike mõrv sinu poolt ei muudaks sind arstide silmis eriti.
Hingasin sügavalt sisse ja hakkasin Elize palati poole sammuma. Üks lamp. Teine lamp. Valgus. Kissitasin silmi. Pöörasin pilgu taas maha. Ma võiksin ju minna raamatukogusse. Natukene võib-olla isegi uurida selle deemoni kohta. Ei, ma pean ennem minema Elizt vaatama, käituma korraliku ja hooliva sõbrana ning ignoreerida häält oma pead, mis mulle ajudele käib. Seda kõige otsesemas mõttes.
Sage! Saaagggeee! Tead, sa peaksid mõtlema selle pakkumise üle, mida Azazel sulle tegi. Noh ta pakkus seda küll kaudselt, kuid siiski. Ta ütles sulle, et meil saab olema väga lõbus ning ta teeks su tugevamaks.
„Mida kuradit sa tahad?“ sisistasin ma vihaselt häälele oma pead, kes ei lõpetanud minu tüütamist. Olin muutunud närviliseks ja kobasin, oma katkiste pükste, taskust tableti järele, mille Peter oli mulle andnud. Harutasin kile tableti ümbert ära ja neelasin selle alla. Pinge langes. Hääl kadus.
Naeratasin õnnelikult. Harukordne rahulikus võttis minus maad ja tuletas meelde, et võib-olla olen ma veel siiski täisväärtuslik inimene, kes saab kunagi siit vaimuhaiglast välja. Kui ma saan siit välja, siis esimese asjana reisin ma Itaaliasse. See on kindel.
Jõudsin Elize palatini. Hingasin sügavalt sisse ja manasin näole sõbraliku ilme. Katsusin linki, kuid uks jäi kinni. Piilusin korraks ukseaknast sisse ja nägin magavat Elizt, kelle nägu oli nutmisest punane. Mul hakkas temast kahju. Tund peale Brady surma oli ta olnud tugev ja enesekindel, kuid nädala pärast oli ta murdunud ja katkine.
Ma mõistan Elizt. Olla vapper ja tugev, kuid järsku kukkuda. See on valus ning haavad paranevad kaua. Või siis kõige halvemal juhul need ei paranegi täielikult. Vahe peal rebenevad lahti, lähevad mädanema ning kasvatavad kärna peale.
„Kas ma saan sind kuidagi moodi aidata, Sage, või oled sa lihtsalt eksinud?“ küsis keegi mu seljatagant tõsise häälega.
Võpatasin. Tajusin, kuidas mu süda löögi vahele jättis. Kogusin ennast paari aeglase sekundiga ja pöörasin ennast vastu tahtmist ümber. See oli Peter. Üks nendest inimestest, kellega ma tahan praegu kõige rohkem suhelda. Tore on. Ma võin vanduda, et esimene asi, mida ma arsti vaadates tundsin oli piinlikus ja häbi.
„Vabandust. Mul pole vaja mingit abi. Eksinud ma ka ei ole,“ sõnasin kiirelt ja vaatasin hirmunud silmadega arsti. „Minuga on kõik korras. Ma peaksin minema hakkama.“ Tahtsin kaduda. Maa-alla kui võimalik.
„Kas sa ootaksid palun. Mul oleks vaja sinuga arutada paari asja,“ lausus Peter ja vaatas mind tõsiselt. „Sage, sind tabad natukene aega tagasi raamatukogus hullushoog. Kas sa oskad mulle öelda, millest see oli põhjustatud?“ Arsti viipas mulle, et ma talle järgneksin ning hakkas kõndima.
Püsisin Peteril pahaselt sabad. „Ma ei tea, millest see tekitatud oli,“ pomisesin vaikselt, „see hood tuli ettehoiatamata. Ausalt, kui ma teaksin, mis selle hullushoo põhjustas, siis ma ütleksin teile.“ See ei olnud üleni vale. Kõigest viimast osa lausest ei tasuks uskuda.
Äkitselt Peter peatus. Olime jõudnud koridori. Vaimuhaigla vanemasse ossa, kohta kus ma jooksin end arstide arust põhimõtteliselt surnuks. Koridor, mis oli minus midagi muutnud. Kõik oli hall, terve pika koridori peale põles, vaid üks tuli. Midagi oli siin valesti ning seda võis lausa näha.
„Tuleb sulle see koht meelde, Sage?“ küsis Peter rahulikult ja vaatas mulle silma. Ta kergitas kulme, kuid säilitas tõsise ilme.
Ma ei suutnud ennast enam kontrollida ning lasin ohjeldamatutel mälestustel silme ette voolata. „Ei, palun mitte,“ sõnasin vaikselt ja silmitsesin kohkunult arsti. Mu pulss kiirenes, süda tagus vastu rinnakorvi. Kõik lagunes.
Peteri rohekad silmad ei olnud enam tõsised ning suu ei olnud enam krimpsus. Ta oli kaotanud enda tõsise oleku.
„Lõpeta,“ sisistasin vihaselt ja hingasin ebaühtlaselt. Taganesin paar sammu Peterist eemale. Ta võis paista küll rõõmus ja nii edasi, kuid temast õhkus süngust. Ma kartsin teda praegu rohkem, kui midagi muud.
„Sa ei pea mind kartma. Vabandust, kui sind hirmutasin, kuid see koridor käib sinu teraapia juurde. Valulik eks? Kõik see vaimne asi teeb palju rohkem haiget, kui füüsiline piinamine. Üsna napakas tegelikult,“ lausus arst ja kehitas õlgu. „Ütle mulle, mis sulle meenub selle kohaga.“
„Ma ei suuda seda,“ teatasin kindlalt, „vabandust. Ma olen selle jaoks liiga nõrk.“ Olin valmis ennast ümber pöörama, kuid tundsin enda randmel Peteri valusat haaret. Ehmatus pani mind õhku ahmima. See valu, mis võis tulla randme pigistamisest oli metsik.
„Sage, sa lahkud minu juurest alles siis, kui ma luban seda sulle. Selge?“ päris Peter, kuid ei lasknud mu randmest lahti, vaid hoopis tugevdas haaret. „Brady surnukeha, külm õhk, tulede vilkumine, veri…“
„Lõpeta palun!“ karjatasin vihaselt ja nägin, kuidas ainuke põlev pirn siin koridoris lõhkes. „Lase minust lahti sa kuradima, idikas!“ Tundsin paari pisarat oma silmanurgas, mis voolasid mööda mu põske alla.
Põrkasin järsult vastu seina. Peter hoidis jõuliselt mu vasaku käe randmest kinni ja surus mu vaevu paranenud haava. Parema käe küünart vajutas ta mu kõrile. Ahmisin valust õhku, mida ma kätte ei saanud. Igahetkega muutusin ma aina uimasemaks ja jõuetumaks.
„Kes kurat sa oled?“ küsisin kähedal toonil sa sulgesin silmad. Surve mu kõrilt ja randmelt kadus. Valu haitus, kuid kõik mu silme eest hakkas mustaks minema.
„Ma olen Azazel,“ sõnas arst ning irvitas. „Mäletad mind? Me oleme ju ennem kohtunud.“