Miks Marsilt elu ei leia (3)

Umbes 500 aastat tagasi kihas Marsil veel elu. Tulnukad elasid rahulikult rahahunnkikute otsas ning jõid päev läbi sooja rapsiõli. Nad mitte ei ainult ei joonud seda, vaid nad tegid kas selle peale võistlusi, kes kõige rohkem rasva alla jõudsid kulistada. Pärast igapäevast lõua õlitamist võisid nad rahulikult kala püüdma minna ja ei pidanud tööl päev läbi rassima. Kusjuures ka kalad elasid üldiselt rahulikult. Neil võimaldas päev läbi magada liikide rohkus ning ühe kala surm ei kottinud kedagi, ka neid ennast.
Nii käis see kuskil 50 aastat, kuni toimus midagi kohutavalt kohutavat. Kõik hea sai otsa ühe suure kohutava õnnetusega. Nimelt sündisid Marsile esimesed looduskaitsjad ja kõik läks metsa. Õigemini kõik põgenesid metsast, sest loomi ei võinud "häirida".
Tükiks ajaks keelati Marsil loomade küttimine üldse ära kuni 34689. aastani, kui isik nimega Bre Luellar tuli välja idealoogse raamatuga "Süüa liha on tulnukalik". Varsti kukutati looduskaitsjate eestseisja Holly Molly troonilt ning normaalsus taastus.
Sellist elu lasti rohelistel mehikestel siiski nautida vaid aasta, kuni Bre Luellar kurva õnnetuse pärast surma sai.
Mõned tulnukad kahtlustasid valedevõrgustikku ja tõstatasid küsimuse: "Kas ma saame seda ikka õnnetuseks pidada?"
Kui mõni neist sõna võttis, tõid ta näiteks alati selle, et kogemata püssi aju poole suunata ja siis aevastades juhuslikult päästikule vajutada pole õnnetus. Loomulikult lükati sellised arutud väited tagasi, sest sellist lollust pole keegi varem kuulnud. Nii juhtus, et kõik läks jälle metsa ning see kord päriselt. Maailma vallutasid taimetoitlased ja liha söömine keelati ära. Lillasid taimi süüa on ju nii tore! (Marsi taimed olid lillat värvi)
Nädal aega läks mööda ja siis nälgisid tulnukad ära. Täpsemalt võib rääkida sellest, kui inimkonna õnnetusest, kelle suured pead ei tööta. Mis kasu on peadest, kui ajusid seal sees ei leidu ja koputades tühja kolinat kuuleb. Kõik ülekaalulised tulnukad olid nagu: "Ja, ja taimi võib palju süüa." Nii sõi igaüks neist ära 10,5 tonni taimi päevas. Neljaliikmelises perekonnas kulus vaid esmaspäeval 42 tonni taimi.
Ka paljud inimesed, kes varem olid liha söönud ei saanud piisavalt energiat taimedest ja õgisid rohuväljasid nagu jõehoud.
Rahahunni.kud kulusid taimede ostmisele. Siiski ulatusid nende pead sama kõrgele kui enne, sest nende tagumikud nii kohutavalt kasvasid. Ka üritati alguses taimedelt piima saada, mis muidu ei õnnestunud. Nii pigistati pooled taimet tühjaks. Lõpuks toimus halvast toitumisest tingitud nõrga immuunsüsteemi tõttu ülemarsilmne haigestumine, mida nimetati hiljem musta surma ajaks. Selle teatud haiguse viisid ainsad ellujäänud ka Maale ning Veenuse gaasitehaste töötajatele.
Nõnda tehti ülejäänud taimedest ravimeid ja süüa ei jäänud midagi. Kõik lillad taimed said otsa vaid nädalaga. Ka need kes tahtsid loomi süüa, ei suutnud isegi jänesel kaela kahe korra keerata. Ainsana said nad kätte nelja jäsemega pruune, kollaseid ja valgeid imetajaid, keda tulnukad ise liigitasid humanoidiks. Viimased solvusid ning reisisid mõnel mööduval meteoriidil teisele planeedile. Nii surid välja ka loomad. Viimasena jäid ellu alligaatorid, kes ka siis toidupuuduse tõttu välja surid. Viimasel paaril alligaatoritel kõrbesid silmad päikesevarjutuse ajal peast ja nad ei leidnud enam üksteist üles.
Lõpuks jäigi Marss tühjaks. Küll kolisid sinna veel elama lehmad ja mees nimega Nicolas Flamell, kes sealt vett Maale transportides kopsaka rahasumma teenisid. Lõpuks lahkusid ka nemad ning tulnukate rass meie päikesesüsteemis ning nende planeet olid surnud. Sellega jäi planeet Maa ainsaks eluga planeediks Linnutee galaktikas ja ka terves universumis, kuni too paralleeluniversumist uued külalised jondiiklased leidis, kes sinna läbi ussiaugu reisisid. Imelikult kombel ka nemad küsisid enestelt küsimust: "Kas me oleme siin ainsad?"

Autori kommentaar »