Sage - The girl who started the Apocalypse 16. osa (3)

Must tühi auk laiutas mu peas. Ma ei mäletanud enam midagi, kui välja arvata magama minek õhtul ja tablettide neelamine. Ometi ärgates ei suuda ma enam meenutada, kuidas ma olin saanud koridori.
Lamasin külmal põrandal ja jõllitasin särisevat lampi, millest tulenev valgus tegi mu silmadele haiget. Keerasin end külili ja asetasin käe oma meelekohale. Mu näpud libisesid üle oimukoha. Tõmbasin kiirelt käe peajuurest eemale ja silmitsesin hämmeldunult oma sõrmi. Kõiki mu viit näpu kattis erkpunane veri.
Tõusin kiirelt püsti ja silmasin enda peegeldust ühepalati aknalt. Mu pruunid juuksed olid sassis, silmad suured ja rohelise. Ma polnud märganud, kui kõhn ma tegelikult olen. Mu näokuju oli ovaalne ja nurklik, nagu alatoidetul noorel naisel, kes ma ei olnud. Mu nahk oli hele ning tänu valgele nahale ja riietele ei jäänud mul endajuures märkamata üks asi.
Veri. Mu pluus ja püksid olid täis vereplekke, mis paistsid olevat üpriski värsked. Verd võis leida veel mu kätelt, näolt ja küünte alt. Ma võin kõlada hulluna, aga see olek sobis ning meeldis mulle. Ma olen segane.
Hõõrusin enda paljaid käsivarsi. Arstid ei tohi mind sellises olekus näha või mind saadetakse rangemate reeglitega hullarisse. Hullumajja, kus ei tohi isegi lahkuda oma palatist.
Kõndisin kiirelt koridori poole, kus olin esimest korda Azazeliga kohtunud. Selles koridoris asub ruum, kus Azazel oli mind leebelt öeldes kinnihoidnud, kuid ometi leidus seal ruumis asi, mille järgi mul tõsine nälg oli.
Peatusi ukse ees, mille taga oli trepp. Ohkasin sügavalt sisse ja surusin käe lingile. Uks vajus krigisedes lahti ning paljastas järsu trepi. Kuulsin oma kiireid südametukseid ja hammustasin huulde. Silme ette vilksatasid pildid verisest noast, irvitavast Azazelist ja sajast imelikust vedelikust.
Sulgesin ukse enda järel ja võtsin südame rindu. Sammusin kohmakalt ja aeglaselt mööda treppi alla. Mu silmad harjusid kiirelt ära pimedusega, mis pesitses ruumis. Ma olin isegi õnnelik, et pääsesin valguse käest minema, kuna pimeduses oli väiksem võimalus, et keegi märkab verist noort patsienti mööda haiglat ringi jooksmas.
Järgmine uks. Järelikult oli trepp lõppenud. Avasin pahaselt ukse ja tardusin tuba nähes. See oli palju väiksem, kui ma mäletasin. Veri, mis põrandal oli olnud, oli nüüdseks kadunud, kuid oma kohal püsis laud, mille peal mind oli piinatud.
Hingasin raskelt välja ja sisenesin ruumi. Mul oli vaja puhtaid riideid, Luce teed ja mõelda. Aru saada, mis kurat oli minu või kellegi teisega juhtunud täna öösel. Kas ma tahtsin vastuseid või ei, aga ma vajasin neid. Mis siis, kui ma olin kedagi tõsiselt vigastanud? Sa oled haavanud inimesi, kuid mitte füüsiliselt. Tihti on, aga vaimsed haavad palju hullemad, kui kehalised. Üks sinu ohvritest oli Bill. Ta üritas sind kõigest kaitsta ja sa saatsid ta persse, teatas hääleke mu peas teravalt.
Pööritasin vihaselt silmi. „Kuule, kui sa tahad õiendada, siis tee seda, aga vali hea aeg, eks,“ nähvasin vihaselt vastu. „Muide, kas sa pead alati hakkama minuga siis rääkima, kui mul on kiire?“ Kerisin enda särki üles. Side kõhult oli kadunud ja haavad jooksid verd. Mis iganes ka juhtunud oli, vigastas ka mind päris korralikult.
Sage, selles ongi asi, sa idikas! Kui sul on kiire, siis ei hoia sa nii väga seda seina üleval, mis eraldab mind ja sind! Järelikult on see ainuke aeg, kus ma saan sulle anda veidikene vajaliku nõu, lausus hääl ebaloomuliku rahulikkusega.
„Ole vait,“ sisistasin raevukalt ja istusin lauale. Märkasin enda kõrval pudelit ja ohkasin kergendunult. Praegu on see pudel minu jaoks päeva parim uudis. Sirutasin käe pudeli poole, kuid peatusin. Kui ma kohe kulistan selle joogi alla, siis ei suuda ma enam edasi mõelda ja käitun nagu narkomaan, kes sai oma järgmise toosi kätte.
Ohkasin ja toetasin pea kätele. Millal oli jõudnud mu elu nii segaseks minna? Siis kui ma kohtusin Lucega? Või äkki siis, kui otsustasin hakata Azazeli väikseks mängukaaslaseks? Kurat küll! Üht asja teadsin ma kindlalt. Ma istun praegu keset piinamisruumi ega suuda end isegi kokku lappida, rääkimata uute riiete leidmisest, mida ma hädasti vajaksin.
Kuulsin ukse kriginat ja ehmusin. Azazel see olla ei saanud, kuna ta oli lubanud, et hoiab minust terve nädal eemale. Äkki mõni Azazeli hea sõber? Ma loodan, et mitte. Ma ei oska öelda, kas seda võib nimetada vedamiseks või ei, kuid nägin järgmisel hetkel seina najale toetavat Billi.
Raisk. Ma istun verisena laual koos mingisuguse kahtlase pudeliga ning jõllitan tardunult Billi. Jäin vahele. Mu unistused olid kadunud. Väljapääs siit hullumajast oli igaveseks sulgunud. Aitäh sulle, Bill.
„Tead, Sage, sinu jälitamine tasus ära,“ sõnas Bill üleolevalt ja astus seinast eemale, „sest lõpuks sain ma teada, millesse sa ennast seganud oled.“ Ta kallutas pead ja vaatas mulle silma. Tema näole ilmus väike irve, mida ta ei proovinudki varjata.
„Sa käisid mul järele?“ küsisin vihaselt ja turtsatasin. „See oli sinust küll hale, aga no braavo, sa leidsid mu. Nüüd näed mind verisena. Pakub see sulle mingisugust rahuldust?“ Peitsin pudeli ruttu enda seljataha ja panin käed enda julgustamiseks risti rinnale.
Bill pööritas silmi ning ignoreeris mind täielikult. „Kuidas lasksid end sellisesse jamasse tirida, Sage?“ päris ta ja kõndis minu juurde. Kõik see ülbus oli temast kadunud. Järele oli jäänud, vaid Bill. Tema silmad olid ideaalselt kuldsed ja peegeldasid tema tegeliku siirast muret minu pärast.
„Ma ei tea.“
„See ei ole mingi vastus,“ sõnas Bill ja võttis mu käe enda peopesade vahele. „Ma tean, et sa süüdistad oma praeguses olukorras mind, sest nii on lihtsam, aga tõde on see, et ma ei üritanud sind kaitsta selle eest, mida sa arvad. Seal on terve süsteem, mis on suurem, kui sa oskad arvata. Sage, ma üritasin sind kaitsta selle süsteemi eest. Ma ei tahtnud, et sa haiget saaksid.“
„Sa tõesti arvad, et ma usun seda?“ küsisin vastu ja tõmbasin enda käe ära. „Viimati, kui ma sinuga rääkisin lõpetasin ma haiglas.“ Mu hääl oli terav ning selles oli kuulda sarkasmi. Ma ei uskunud Billi, kuid oleksin pidanud. Tema usaldamisega oli mul tõsised probleemid.
„Hea küll, vabandust, et pigistasin su vana armi randmel katki,“ sõnas ta mõtlemata ja kortsutas kulmu. „Näita mulle oma rannet.“
Raputasin pead ja surusin enda käed tugevamalt vastu rinda. „Sa ei taha seda näha,“ tähendasin hoiatavalt ning vaatasin Billi, „palun usu mind.“ Tundsin, kuidas külma värinad üle mu selja jooksid ja mind värisema panid. Ohkasin raskelt ja ulatasin sidemes käe Billile.
„Tänan,“ ütles ta vaikaselt ja harutas sideme mu käe ümbert lahti. Ta silitas õrnalt sõrmedega mu kinni kasvanud armi ja värskelt õmmeldud haava.
„Ma ei teinud su vana lõikehaava katki,“ sõnas ta ja vaatas mulle otsa, „vaid hoopis uue, mis ei ole vanem, kui paar päeva. Kust sa selle said?“ Ta ei lasknud mu käest lahti, vaid hoopis hoidis seda kindlalt edasi.
„Ma ei saa öelda,“ teatasin kiirelt ja raputasin pead. „Sa ei tohi seda enam küsida.“
„Hea küll, ma ei küsi seda. Järgmine küsimus. Miks sa verine oled? Sa näed välja, nagu oleksid hüpanud välja kahekümnenda sajandi õudusfilmist,“ mainis ta ja lasi ettevaatlikult mu käest lahti. Billi puudutus erines Azazeli omast. Billi omad olid pehmed, kuid Azazeli puudutused oli tugevad ja kindlat.
Kurat ma võrdlen Billi Azazeliga, ma lähen põrgusse. „Mis asi on õudusfilm?“ küsisin aru saamata ning turtsatasin. „Unusta ära. Tahad tõde? Ma ei tea, miks ma verine olen ning ma ei oska ka arvata, kuidas ma sain koridori, kus ma ärkasin. Sina jälitasid mind, sina peaksid teadma.“ Kehitasin õlgu. Mulle meenus pudel, mis oli peidetud mu seljataha. Automaatselt tundsin, kuidas mu pulss tõusis ning hingamine kiirenes.
Sa kaklesid ühe mehega, kes on Azazelile üpriski kallis sõber. Su haavad rebenesid lahti selle käigus. Lõpuks, kui sa taipasid, et ei saa toore jõuga temast võitu võtsid sa kasutusele abivahendi. Oma katkise ja purunenud mõistuse. Sa vihastasid ja lennutasid ta vastu seina. Kolju purunes ning hetkeks oli ta audis. Sina, Sage, aga samal ja läksid ta juurde, võtsid noa ning lõikasid ta randmed läbi. Hetkeks jäid sa silmitsema punast verd, kuid juba sekundi pärast sa jõid selle mehe verd. Sa nautisid seda ning oleksid tahtnud seda veel ja veel. Oled sa mõelnud, et äkki oled sa hullem koletis, kui Chaos? küsis hääl mu peas.
„Ei!“ karjatasin järsult ja tundsin, kuidas mu kõhuhaav valutama jälle hakkab. Tõmbasin käega üle kõhu ja silmitsesin enda peopesa. Mu käelaba oli verine. Mitte lihtsalt üksikute vereplekkidega, vaid kaetud verega. Kui sa haava kohe ei sulge siis jooksed sa verest tühjaks. Mina tahaksin seda, sest siis saaksin ma siit minema! Tead mis sind ma mind eristab? Sa arvad, et sa oled puhas ja süütu, aga teelt oled sa veel tumedam, kui mina, Sage.
Vajusin lauale pikali ja kuulsin ähmaselt, kuidas Bill mu nime hüüab. Maailm mu ümber hakkas kokku vajuma ja uduseks muutuma. Hääled kadusid ning kõik muutus aeglaseks. Tegelikult oli see üsnagi rahustav, näha maailma nii, nagu sa igapäevaselt ei näe.
„Sage!“ kõlas mu kõrvu kauge hüüe ning üritasin end istuma ajada, kuid kõik muutus. Aeglane muutus taas kiireks, hääled naasid, pilt läks teravaks ning valu oli taas olemas. Tajusin, kuidas veri must välja valgub aegsasti. Iga hetkega kaotasin ma enda keha üle kontrolli.
„Pea vastu,“ sõnas Bill rutakalt ja asetas oma käed mu kõhule, „kõik saab korda. Ma luban sulle seda.“
Ere valgus täitis toa ning sundis mind silmi kissitama. Algul ma arvasin, et valgus on kõige hullem asi siin toas, kuid ma eksisin. Ma ei oska öelda, kas valu järgnes sekundite või minutite pärast, kuid see tuli. Kui ma väidaksin, et Azazeli poolt tekitatud valu oli kohutavam, siis ma valetaksin. Tajusin, kuidas põletavtunne mu sisemust sööb ning neelab mind järkjärgult endasse.

„Tore, sa oled lõpuks teadvusel,“ kuulsin, kellegi võõra häält. Hääl ei olnud malbe ja pehme vaid terav ja sarkasmiline.
Avasin vaikselt silmad ning nägin enda ees peaaegu üleni mustade silmadega meest. „Sa pead nalja tegema,“ pomisesin pahuralt ja oigasin. Viimane olend, kellega ma praegu rääkida soovisin seisis minu ees, käed risti rinnal ja silmitses mind altkulmu. Kurat ja seda igas mõttes. See oli Azazel.
„Ära ole nii üllatunud,“ turtsatas Azazel ning pööritas silmi, „keda sa ikka näha lootsid pärast seda, mida sa öösel korraldasid?“
„Tead, ausalt öeldes huvitab mind väga see, mida ma öösel tegin, sest ma ei tea #!?!#agi, millega ma hakkama sain, eks,“ nähvasin pahaselt ja hammustasin huulde. Mulle meenus, mida hääl mu peas oli mulle öelnud. Raputasin pead ja kortsutasin kulmu. Hääleke mu peas pidi valetama, kuna viimasel ajal olen teinud asju, mis talle ja mulle eriti ei meeldi.
„Sage, sa tapsid ühe mu meestest,“ ütles Azazel teravalt ja istus lauale mille peal lamasin. „Hetkeks ma mõtlesin, kui sa olid teadvuseta, et paneks su laua külge kinni ja piinaks sind vastuste saamiseks…“
„Kui sa oleksid seda teinud, siis ei saaks sa kunagi minult teada seda, mille ma välja uurisin,“ sõnasin kähku enda kaitseks. Ettearvamatu ja reeturlik Sage. Jah, see olen mina. Inimene, kes ei tea, kes ta täpselt on ja mida kuradit üks deemon temast tegelikult tahta võib.
„Sa isegi ei luba lauseid lõpetada,“ pomises Azazel ja muigas kergelt. „Räägi, mis sul on? Looda, et see on midagi väärtuslikku minu jaoks.“
„Usu mind selle info eest hakkad sa mind kätel kandma,“ vastasin ükskõikselt ja kergitasin oma pluusi. „Ütle mulle, kui palju on olemas olendeid, kes suudavad sind tervendada?“ Särgi alt paljastusid hõbedad armis, mis alles koidikul olid veritsenud.
„Kümnekonna ringis,“ lausus Azazel ja kallutas pead, „kas see info peaks mulle vajalik olema?“
„See teave? Ei usu eriti,“ ütlesin külmalt. „Need haavad, mis sa mulle tekitasid, raviti valgusega, mis oli nii ere ja puhas, et see lausa põletab.“ Katsin verise pluusiga enda kõhu ja kallutasin pead, et nautida Azazeli jahmunud ilmet.
„Päriselt, Sage? Valetad mulle ja ma seon su kinni ning hakkan ükshaaval su sõrmi maha lõikama,“ tähendas Azazel ja raputas pead. „See ei ole võimalik, sest kui sa räägiksid tõtt, siis oleksin ma ammu juba tagasi põrgus.“
Kortsutasin kulmu. „Äkki sa seletaksid ka mulle, mis kurat siin toimub? Algul sa sõimad mind selles, et tapsin ühe su meestest endalegi teadmata ja nüüd lubad sa mul sõrmed maha lõigata, kuna räägin tõtt? Keegi on sulle kunagi öelnud, Azazel, et sul puudub loogika?“ pärisin pahuralt ja ajasin end istuma.
„On ainult üks olend, kes võib su lihtsalt valguse abil terveks ravida kõigest,“ sõnas Azazel minu küsimust eirates, „Mal´ak.“