Teema: Järjejutud / Muu

Algsed: 1-osa (0)

Energia voolas mu soontesse. Ma tunnetasin seda, ma nautisin seda.
Mu pea lõi kergelt uimaseks kui ravitseja oma näed ära võttis. Ravitseja piidles mind vihaselt. Ta kortsus kulmude vahel oli väike murelik vaoke.
"Kus sinu ajud olid Jenna kui sa kavatsesid kaljult alla hüpata?!" kähvas ravitseja murest vihane hääl. Vaatasin teda. Ajasin ennast istuma.
Mu silma nägemine hakkas selginema, ma hakkasin nägema ravitseja punaseid juukseid. Need langesid tal üle õlgade ja hoidsid pisut lokkis, tema silmad olid erksad rohelised ,aga samas rahulikud. Kui ta mind vaatas tundus tema välimus hirmuäratav.
Enda kogemiseks hingasin sügavalt sisse ja sättisin ennast istuma paremini kivisele pinnale.
Ohkasin. "Ma ei hüpanud kaljult alla. See lihtsalt juhtus. Ja minul pole aimugi kuidas see juhtus." kõik see jutt mis mu suust välja tuli tundus isegi mulle liiga mitte usutav.
Vaatasin Angelale silma. Ta silmitses mind vastu nagu oleks mul täielik mälukaotus viimaselt 4 tunnist või siis olin ennast eilsel peol liiga täis kaaninud.
"Issand jumal lihtsalt," Angela katkestas oma jutu ja istus mu kõrvale kivisele pinnale, ning jätkas oma juttu: "ma ei saa aru inimesest kes sulle endale kinkis ravitsemisvõime ja võime surnust üles ärgata kui su kehas peaks veel olema mingit ravitsemis kübekestki!" silmitsesin kogu see aeg kaugusesse. Alpid jooksid pikalt edasi sealt kust me istusime. Nende tagant kumas õrn roosakas valgus.
Pöörasin ennast Angela poole. "See inimene pidi olema lihtsalt kas selgeltnägija või siis täielik loogik." laususin kuivalt.
"Sinul veab Jelena! Mina olen lihtsalt ravitseja kes on piisavalt tark ,et sinul elu sees hoida kui sa kavatsed ennast tappa!" kuulsin tema häälest viha noote. Tõusin püsti oma värisevatele ja nõrkadele jalgadele. Tundsin tuimust oma jalgades. See tuimus oli minu jaoks joovastav
Tõmbasin sõrmedega läbi oma lühikeste tumedate juuste mis olid kõigest natuke lühemad, et ulatuksid õlgadeni. Mu sõrmed puudutasid peanahka. Tajusin oma peanahal nahast kõrgemat armi ja mu nägu muutust ühtlaseks grimassiks. Lasin kätel langeda ja kuulsin enda tagant peaaegu muigavat häält: "Nii kõrgelt kukkudes on alati palju vigastusi. On ime ,et suutsin su üldse veel tagasi tuua."
Tõmbasin taskust välja ühe suitsu ja panin selle põlema. Ma polnud küll eriline tossaja ,aga millegi pärast tundsin suurt tungi teha üks tobi.
Vaatasin Angelat ja mainisin välja hingates: "Me peaksime minema kooli tagasi. Mul on lihtsalt tuju ajaloo kontroll töö ära teha." naeratasin muretult ja tirisin Angela kohmakalt püsti.
"Vot see on midagi uut kui sina tahad teha ajaloo kontrolltööd peale ravitsemist!" ütles tüdruk. Tema silmis süttis tuluke ja hakkas minema tirides mind endaga kaasa.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!