Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Sage - The girl who started the Apocalypse 11. osa (1)

Lamasin pehmel voodil valges ruumis. Lagi oli kõrgel ning seinad kaugel. Haiglatiib. Viimati olin ma siin olnud, kui lõikasin hullushoo käigus veenid läbi ja kaotasin teadvuse. Kissitasin silmi ja hingasin pahinal välja. Halb mälestus.
Mu sodi mõistus hakkas taastuma ja lubas mul taas hakata selgelt mõtlema ning mäletama. Mu silme ette kerkisid hägused seigad enne kokku kukkumist ja ma raputasin pead. See oli minevik, lisaks väga udune, mille eest olen ma tänulik. Targem on see sinna paika jätta.
Ajasin ennast nõrgalt istuma ja avasin lõpuks täielikult silmad. Valgus terroriseeris halastamatult mu silmi ja valged seinad muutsid seda ainult hullemaks. Panin käe silme ette ja tõmbusin kössi. Mu pea lõhkus otsas ja valgus muutis peavalu aina hullemaks.
„Tore,“ sõnas naise hääl, „lõpuks sa ärkasid. Me hakkasime juba vaikselt muret tundma. Oota natukene, ma kustutan mõned tuled ära ja siis on sul parem olla. Hea küll, võid nüüd silmad avada, Sage.“
Avasin pahaselt ning vastu tahtmist silmad. Ruum oli hämaraks muutunud ning valgus ei pannud mu silmi enam valutama. Silmitsesin altkulmu hääle oma#!?!# ja krimpsutasin suud. Naine oli blondi juuksepahmakaga, pruunika naha ja roheliste silmadega. Ta kandis arstidele omaseid valgeid pükse ja pluusi. Võiks öelda, et ta oli igas mõttes täiusliku välimusega ning ta ei saanud olla vanem, kui kolmkümmend.
„Kuidas ma siia sain? Mis ma see kord tegin, et siia sattusin?“ Liiga palju küsimusi korraga minu enda poolt, pani mind märkamatult nihelema. Ma ei olnud seda tüüpi inimene, kes ärkab kusagil üles ja esitab koheselt sada küsimust. Ma armastasin pigem ise uurida.
„Billi nimeline patsient kandis sind siia. Sa olid omadega päris läbi. Pulss oli peaaegu olematu, väike pea põrutus ja äärmiselt nõrk hingamine,“ lausus naine asjalikult ja istus minu voodi kõrval olevale toolile. „Sinu ametlik siia sattumise põhjus on „peaaegu surnuks jooksmine“, kuid on teada, et kui inimene soovib end surnuks joosta, siis ta pea ikka korralikult pingutama. Ning su siia sattumine ei olnud ainuke imelik asi, mida ma tähele panin. Su randmel on jälg päris sügavast lõikehaavast ja sa paraned hämmastava kiirusega. Mis on sinu saladus, Sage Foster?“ Naine kallutas uurivalt pead ja naeratas leebelt.
„Randme lõikasin endal läbi ühe hullushoo käigus, võid minu andmetest üle vaadata. Ma ei jooksnud ennast surnuks. Ma jooksin, vaid spurdiga äkki kakssada meetrit…“ Mu hääl katkes ja ma jäin jõllitama vastasseina. …ma kukkusin. Mu mälu pani üksikud seigad kokku ja näitas mulle salvestusena vestlust Peteriga ja seda, kuidas ma jooksin. Tundsin, kuidas külm õhk nagu oleks mu nahka silitanud, must suits, mis mind minu kehas nurka surub.
Hingasin kiirelt sisse ja surusin käed rusikasse. „Ei, ma ei mäleta enam edasi,“ valetasin ladusalt. Mulle meenus Bill, kes oli mu oimetuna leidnud ja palus mul kõike unustada. Liiga palju mälestusi kukkumisest ja jooksmisest tuli mulle meelde.
„Pole midagi, sa lõid pea ikkagi päris korralikult ära. Nüüd heade uudiste juurde. Kui me su pärastlõunal üle vaatame ja sa oled korras, võid minna enda palatisse,“ lausus arst elavalt ja naeratas. „Ma arvan, et sa ei ole haiglast just eriti vaimustuses.“
„Jah, sul on õigus,“ nõustusin naisega ja kortsutasin kulmu. „Kas te saaks selle üle vaatuse praegu ära teha? Te ise ütlesite, et ma paranen hämmastava kiirusega.“ Tegelikult ei olnud mul haigla voodis lebamisel midagi vastu, kuid vaja oli rääkida Billiga.
„Oled sa kindel, et tahad juba enda palatisse minna?“ päris arst ja tõmbas käega üle oma juuste. Ta heitis pilgu paberilehele ja ohkas.
„Ma ei talu haiglaid eriti hästi ja ma arvan, et saaksin oma palatis väga hästi hakkama,“ ütlesin kähku ja naeratasin võltsilt. „Ma arvan, et kui mul hakkab pea valutama, siis ma saan lähima sanitari käest küsida tablette.“
„Vist küll,“ kostis arst ja tõusis püsti. „Ma näitan sulle paari pilti ja sa ütled mulle, mida sa nendel näed.“ Ta otsis oma rohkete paberite seast üles ühe piltidega.
„Kass, pilv, kirik, ingel,“ lugesin ladusalt ette ja ulatasin paberi tagasi arstile. „Minuga on kõik korras või on teil mulle veel mõttetuid teste plaanis.“ Mu hääles oli kuulda teravust ja tüdinevust. Hoidsin enda mõtteid tugevana, kuna ei tahtnud mõelda testile, mida Peter oli üritanud raamatukogus minuga teha ning mis viis mind hullushooni.
„Jah, mul on veel üks mõttetu test plaanis,“ vastas naine ükskõikselt. „Mina ütlen sulle sõna ja sina vastad mulle, mis sulle sõnaga meenub. Ma arvan, et sa oled seda testi ennem teinud.“ Ta võttis endale uue paberi ja lausus: „Tablett.“
„Ravim,“ vastasin viivitamatult ja panin käed risti rinnale.
„Jooksmine.“
„Põgenemine.“
„Veri.“
Ja ma tardusin. Esimene kohtumine Peteriga kerkis mu silme ette. Sama sõnadega test ja sõna, millele ma olin vastanud „veri“. Ma olin loll, et polnud seda suutnud märgata, vaid olin selle unustanud.
„Kaos,“ sõnasin vaikselt, kuid kindlalt. „Kas ma võin nüüd minna?“ Ajasin ennast voodist välja ja silmitsesin oma katkiseid põlvi. Krimpsutasin suud ja pööritasin silmi. Need olid head püksid, kuid nüüd olid need katki.
„Jah, sa võid minna. Ma annan pärast tulemused su psühholoogile. Kui sul peaks hakkama pea valutama otsi lähim sanitar ja küsi valuvaigisteid.“
Kortsutasin kulmu ning silmitsesin aru saamatult naist. „Mul on psühholoog? Sa teed nalja eks,“ laususin. Tajusin, kuidas mu pulss kiirenes. Ma ei tahtnud psühholoogi. Ma olen täiesti korras. Vahetevahel käin ühisteraapias ja sellest mulle piisab.
„Jah, alates eilsest. Su psühholoogiks sai Doktor Peter Smith. Ta on oma alal hea,“ sõnas naine ja pani enda paberid kausta vahele. „Ma ütlen talle edasi, et lasin sind tagasi enda palatisse, Sage.“
„Aitäh,“ pomisesin kiirelt ja seadsin sammud ukse poole.

Chaos tähendab tõlkes kaost. Pildid, mis mulle meenusid esimesest testist Peteriga, kui ta ütles mulle kaos, olid võikad ja verised. Ja lisaks kiri Brady palati seinal. Chaos on tagasi, #!?!#d, sosistas miski minu sees ning irvitas vaikselt.
Raputasin pead ja üritasin tähelepanu mitte pöörata mälestustele. Mul oli ka praegu tähtsamat teha. Näiteks üles otsida Bill ja Luce. Bill teadis, mis oli minuga juhtunud ja Luce käest sai teed, ilma, milleta olin ma juba olnud kaks päeva.
Suundusin puhketoa poole, kust lootsin leida ühte neist. Avasin puhketoa ukse ja sisenesin ruumi. Oli vaiksem, kui tavaliselt. Uudised oli pandud hääletu peale ning raadio ei mänginud. Lasin pilgul üle ruumi käia, kuid ei leidnud Luce ega Billi.
Tundsin, kuidas keegi mul õlale koputas ja lausus: „Hei, Sage. Nagu ma näen oled sa haiglast välja pääsenud.“
Pöörasin ennast ümber ja ohkasin kergendunult. „Jumal tänatud, Bill,“ sõnasin kiirelt ja naeratasin korraks. „Ma otsisin sind.“ Panin käed risti rinnale ja vaatasin Billile otsa. Tajusin, kuidas mu pulss jälle langes ja lasi mul rahulikumalt hingata.
„Nüüd leidsin mu üles või õigemini leidsin mina sinu,“ kostis Bill ja muigas sõbralikult. „Sa näed palju parem välja, kui ma sind haiglas viimati nägin. Tule lähme istume.“ Bill võttis mu käest kinni ja tõmbas mind õrnalt diivani poole. Ta vajus diivanile istuma.
Võtsin istet Billi kõrvale ja silmitsesin teda. Tema kuldsed silmad särasid rõõmust ja olid elavad. Suu oli tõmbunud naerule ning tema tumedad juuksed olid sassis. Temast kiirgas lapsikust, mis ei jäänud märkamata.
„Kuule ega sa pole Luce viimasel ajal näinud?“ küsisin mõtlematult ja surusin huuled kohe kokku, kui kuulsin oma küsimust. Lisaks olin ma ka arg. Ma ei julgenud otse Billilt küsida, mida kuradit ta oli teinud koridoris samal ajal, kui ma omadega metsa keerasin.
„Kolm päeva tagasi, ma pole eriti Luce ega Elizega suhelnud. Kui sa Elize peaksid üles leidma, siis ürita teda kaardimängule meelitada šokolaadiga. Ta ei peaks praegu üksi olema,“ mainis Bill ja kratsis kukalt.
„Üritan meeles pidada,“ ütlesin aeglaselt ja vaatasin põrandat. „Sa kandsid mu haiglatiiba, eks?“ pärisin Billilt ja pöörasin pilgu temale. Bill oli segaduses ja jahmunud, rõõmus olek hakkas kustuma ning temast kiirgav lapsikus kadus.
Ta noogutas tõsiselt ja hingas sügavalt sisse. „Tõsi,“ nõustus Bill minuga ja hingas välja, „kust sa seda kuulsid?“ Ta hammustas huulde ja kallutas süngelt pead. Ma polnud kunagi näinud, et Bill oleks olnud nii tõsine. Tavaliselt oli ta positiive kuju.
„Arst ütles mulle,“ laususin ja nägin, kuidas Billi ilme leebus, „kuid ma mäletan üht teist enne teadvuse kaotamist. Ning need mälestused ei ole eriti meeldivad.“ Silmitsesin Billi murelikult ja hoidsin ennast vaos. Oleksin tahtnud nutta ja kurta talle kõik oma kuradima mured, kuid ma ei saanud. Vale, ma ei julgenud.
Ta surus käed rusikasse ja vaatas süngelt minust mööda. „Mul on kahju, et sa mäletad seda,“ pomises Bill ja raputas pead. „Väga kahju. Ma tean, et sa tahad vastuseid sellele, mis juhtus, kuid usu mind, jäta see kord see teema puutumata. Täna saatust, et sa ellu jäid.“
„Bill, ma tahan teada, mis kurat juhtus! Mind ei huvita, et sa kardad minu mõistuse pärast, aga uudis sulle, mu mõistus on nii sodi, et seda ei anna enam rohkem terroriseerida!“ nähvasin pahaselt ja kissitasin silmi. „Ma saan, et sa võib-olla tahad mind kaitsta, aga alati ei ole õige see, mida sina arvad õige olevat!“
„Sage, võta vaiksemalt,“ sisistas Bill ja heitis kiire pilgu sanitarile, kes meid altkulmu silmitses. „Sa peaaegu andsid otsad ning jooksid ennast oimetuks! See juhtuski.“ Ta sulges silmad korraks ja ohkas raskelt.
„Sa väidad, et ei tundnud koridoris külma õhku ega näinud musta suitsu?“ küsisin arusaamatult. Vaatasin Billi altkulmu ega suutnud uskuda seda, mida ta oli mulle just öelnud. „Sa valetad, Bill.“
„Ma ei valeta, Sage. Ma arvan, et sa nägid lõpuks lihtsalt hallutsinatsioone. Sa lõid pea ära ju siiski,“ väitis Bill professionaalselt. Ta oli külm ja kalk, valmis haiget tegema ning mõrvama. Ma ei tundnud teda enam ära.
„Sage, kas sa sooviksid tassikest teed?“ kostis Luce minu seljatagant. „Tere, Bill.“
Vaatasin kergendunult Luce poole ega suutnud kinni hoida paari pisarat. „Meeleldi, Luce,“ sõnasin kiirelt ja tõusin püsti. „Lähme.“ Heitsin Billile uskumatu pilgu ja raputasin valust pead. Ma ei suutnud teda enam kannatada, miski mu sees murdus tänu temale. Bill oli mu sõber.
Kõndisime Lucega puhketoa köögiosast läbi ja ta võttis aurava tassi. Luce ulatas tassi mulle ja naeratas sõbralikult. Lahkusime puhketoast rutakalt, tagasi vaatamata.
Puhketoast välja saades ei suutnud ma enam ennast ohjeldada ja tundsin, kuidas pisarad mööda põski voolavad. Hoidsin enda käes sooja tassi, mis hoidis mu vererõhu üleval. Billi käitumine ei olnud tavaline ega normaalne. See oli kõike muud, kui puhas ja süütu.
„Aitäh, Luce, et mu sealt ära tirisid,“ pomisesin vaikselt ja pühkisin varrukaga pisarad ära. „Kui sa poleks mind sealt ära vedanud, siis oleksin enda margi veel rohkem Billi ees täis teinud.“ Noristasin nina ja surusin huuled kokku.
„Bill üritas sind kõigest kaitsta, aga ta lihtsalt ei mõistnud, et sa talud tõde ja oled selle vääriline,“ lausus Luce mulle. Ta sinised silmad olid tuhmid ja hetkeks võisin vanduda, et need välgatasid pruuniks, aga peale viimaseid päevi ei usaldanud ma enam enda silmi.
„Ta oli õel #!?!#,“ vastasin pahuralt ja jõin teed. „Ta arvab, et ma olen nõrk ja lähen kohe hulluks, kui mu mõistus hakkab minuga trikke mängima.“ Tundsin ennast praegu lumekuningannana, kes on külm ja tugev ning võimeline kõike taluma. Mingis mõttes tekitas see isegi hea tunde. Tunde olla võitmatu ning ületamatu.
„Bill eksib. Ma tunnen teda sinust kauem ning varsti saab ta oma veast aru,“ teatas Luce sõbralikult ja kohendas enda patsi. „Sage, miks sa üldse arvad, et su mõistus mängib sinuga trikke?“ Luce hääles oli kuulda siirast uudishimu.
„See oleks ju ainuke loogiline seletus. Ma kuulen asju, mida tegelikult ei räägita, tunnen ja näen asju, mida keegi teine ei näe,“ ütlesin aeglaselt ja jätsin välja selle osa, kus ma tunnen, et keegi on mu keha üle võimust võtnud. Minu arust üsnagi arukas tegu.
„Mis juhtus enne seda, kui sa sattusid haiglatiiba?“
„Kuidas sa said sellest teada?“ pärisin imestunult ja jõin sooja teed. Magus tee puudutas mu huuli ning andis mulle tunde, et kõik kuri on möödas ning võin nüüd minema lennata ja olla õnnelik taas.
„Esiteks ma olen elanud siin hullaris pool oma elu ja teiseks ei tulnud sa täna hommikul oma tee järgi ning sanitaride jutu järgi kukkusid sa kokku,“ vastas Luce. Ta uuris mind oma siniste silmadega ja sõnas: „Ma arvasin lihtsalt, et see vastab tõele.“
Ohkasin ja istusin pingile, mis oli paigutatud koridori seina äärde. „Ma sattusin jah haiglatiiba. Ametlikult jooksin ma ennast peaaegu surnuks, seda ka Billi arvates. Jah ma jooksin, kuid mitte ennast surnuks. Mul oli külm, koridoris oli alla seitsme kraadi sooja, ja tuled vilkusid. Ma kartsin. Järsku ma kukkusin. Lõin pea ära ja nägin musta suitsu. See mähkis mind endasse. Ma mõtlesin, kuid need polnud minu mõtted. Ma ei saanud ennast kontrollida. Järsku hakkasin ma köhima. Tundsin, kuidas iga köhatusega sai mu keha aina rohkem taas minu omaks. Siis ma vajusin kukku ja nägin Billi. Ta palus mul kõik unustada.“
Luce vaatas mind ja raputas uskumatult pead. „See on võimetu,“ sosistas ta vaikselt. „Must suits? Külmus ja vilkuvad tuled? Sa pead minuga nalja tegema. Kas sa kuulsid ka midagi samal ajal võI?“
Kortsutasin pead ja noogutasin. „ „Meil hakkab olema nüüd väga lõbus“ seda ma kuulsin, kuid see oli nagu mu mõistuse sees,“ sõnasin vastu tahtmist.
„Oli see naise või mehe hääl, Sage?“
„Mida?“ Turtsatasin ja raputasin pead. „Mehe oma vist. Ma ei mäleta. Miks sa seda üldse küsid?“
„Sage, sul on jama kaelas. Kui Bill üritab sind kaitsta, siis ta kukub läbi. Kuula mind nüüd hoolega, sind ründas deemon,“ lausus Luce tõsiselt ja vaatas mind mureliku pilguga. „Puhta vereline ja vägev deemon.“
Turtsatasin naerda. „Sa tõesti arvad, et ma usun seda, Luce? Ma olen hull, kuid ma ei usu deemoneid,“ sõnasin ning jõin enda tee ära.
„Sa näed nägemusi, tundsid äkilist temperatuuri muutust, tuled vilkusid, pärast olid oma kehas nurka surutud ja võib-olla haistsid sa isegi väävli haisu.“
„Mul on nina kinni,“ pomisesin vaikselt ja panin tassi põrandale. „Oletame, et see oligi deemon, siis miks ta mind ründas? Ma olen hull ja väärtusetu.“ Kas ma uskusin deemoneid? Ei. Aga Jumalat? Mingis mõttes.
„Sa oled väärtuslikum, kui sa arvata oskad, Sage. Ning see deemon ei ole lihtsalt deemon. Ta on deemonitejuht, ta peaks olema praegu põrgus kinni, kuid ei ole,“ ütles Luce ja vaatas mulle silma. „Ta on Azazel.“

Teavita ebasobivast sissekandest!