Sage - The girl who started the Apocalypse 8. osa (2)

Hulluks olemisel on ka paremaid pooli. Ma olen praegu optimistlik, mis on tingitud mu heast tujust, vist. Neid inimesi on raske mõista, kes arvavad, et hulluks olemine on masendav, hall ja olek, kust puudub välja pääs. Hulluks olemine on omamoodi õnnistus ja vahetevahel on see isegi päris lõbus. Lisaks on see tasuta pilet välja sõiduks reaalsusest ning karmist tõest. Kaine mõistuse juures olevad inimesed, ei suuda minusuguseid lihtsalt mõista, kuna me oleme nii erinevad.
Ma ei mõista, miks inimesed meile kaasa tunnevad. Nende ilmed väljendavad, siis ainult valu ja haletsust. Tihti nad lihtsalt tahaksid hulludele öelda, et neil on kahju sellepärast, et me sellised oleme. Puudega, kuid õnnelikud.
„Käi, Sage. Sa ei tulnud siia unistama,“ sõnas Thomas kannatamatult ning pööritas silmi.
„Ah, mida?“ küsisin üllatunult. „Ma alles käisin ju! Ei saa olla kolme sekundi pärast kohe minu kord jälle!“ Jah, mu tuju oli jälle #!?!# kiskumas. Ma olin närviline, tusane, pahur, sarkasmiline, irooniline, ettearvamatu, kergesti vihastav ning rahutu. Need tujud moodustasid minust midagi sarnast nagu on varsti lõhkev tuumapomm.
Tapa kaart. Võta juurde. Käi. Kõik need on nagu käsklused, mis ütlevad, et võiksid nüüd tõsta parema käe, ei ikka vasaku, mis sa nüüd! Sa võid vasaku jala ka üles tõsta. Ma tundsin ennast täieliku robotina, kui viskasin Thomase kaardi koos enda risti kümnega maha ja Elizele käisin ärtu kahe.
„Sage, sa oled talumatu, kui su tuju on #!?!#,“ pomises Brady ning vaatas mind on liivakarva silmadega. „Samas kui sa suudad end vaos hoida, siis oled sa täitsa hea inimene.“ Brady kehitas õlgu ning pani enda kaardid tagurpidi lauale.
„Tal on õigus,“ nõustus Eliz ning naeratas mulle leebelt. „Ära võta seda südamesse. Brady on lihtsalt lapsikult aus. Loodame, et Luce toob sulle varsti teed ja su tuju muutub paremaks.“ Eliz ohkas ning viskas kaardi teiste hulka.
„Mis tee?“ uuris Thomas uudishimulikult ning kergitas kulmu. „Miks mina teed ei saa?
„Esiteks sa oled liiga lühike, teiseks see tee on nii rahustav, et isegi teie kallid tehnilised ravimid ei anna selle mõõtu välja ning kolmandaks, Thomas, see tee on mõeldud Sagele,“ kostis Luce meie selja tagant. „Võta, Sage.“ Ta ulatas mulle aurava teetassi ning naeratas. Luce tõmbas tooli laua juurest eemale ning istus Elize kõrvale.
„Teel on teine värvus,“ ei suutnud ma mainimata jätta ning vaatasin suurte uskumatute silmadega kõiki, kes laua taga istusid. Pirtsakus on osa lõhkevast tuumapommist, tuletasin endale meelde ning turtsatasin.
„Tule taevas appi,“ pomises Luce pahaselt ning sai Elize üllatunud pilgu osaliseks. „Ma lasin teel kauem tõmmata. Ära muretse maitse on isegi parem. Kas ta on terve õhtu selline olnud?“
„Ära sa mitte märgigi,“ turtsatas Thomas ning noppis kõigilt kaardid käest ära. „Me teeme uue mängu, siis saab ka Luce meiega ühineda.“ Thomas hakkas innukalt kaarte segama ning jagas igale ühele kuus kaarti.
„Mille peale mängime?“ küsis Bray ning korjas enda kaardid üles. Tema ilme muutus koheselt. Naeratus ilus näole ning silmad hakkasid särama. Ta on kohutav kaardimängus, kuna juba enne algust reedab ta ilme kõik kaardid ette.
„Saladuse peale, mida see tee sisaldab, siis saame me seda ka Sagele ise valmistada, kui sina oled eemal, Luce?“ pakkus Thomas tuimalt välja ning võttis kaardid maast üles. Ta vangutas pead ning pani kaardid tagasi tagurpidi lauale.
„Thomas!“ sisistas Eliz pahaselt ning vaatas meest altkulmu. „Sa ei taha teada, mida see tee sisaldab, usalda mind. Palun. Kui see tee aitab Sage, siis laseme tee saladusel olla, eks.“ Ta oli närviline, kuigi üritas mind kaitsta, mis oli ta loomusesse sisestatud.
„Aitäh, Eliz,“ sõnas Luce rahulikult ning naeratas leebelt Thomasele. „Thomas, sa ei tahaks teada, mida see tee sisaldab.“ Luce ohkas ning võttis oma kaardid. Ta krimpsutas suud ja küsis: „Mis trump on?“
„Risti,“ pomises Brady ükskõikselt. „Meil on vaja midagi, mille peale mängida, inimesed.“ Brady koputas kaartidega kannatamatult vastu lauda ja surus huuled pahuralt kokku.
„Mul on šokolaadi välja pakkuda,“ teatas saabuv Bill mu seljatagant. „Ma loodan, et te pole veel alustanud. Sage palus mul siia tulla. Ma olen Bill.“ Ta istus laua taha ning naeratas kõigile siin viibivatele inimestele. Bill oli justkui loodud siin istuma. Ta tõi šokolaadi enda taskust välja ja asetas selle kaardipaki juurde.
„Sa ikkagi tulid,“ sõnasin üllatunult ning silmitsesin Billi, „ma arvasin, et sa lööd kartma.“ Muigasin lõbusalt ja lonksasin enda teed. Ideaalne. Lucel oli õigus, tee maitses isegi paremini, kui lasta sel kauem tõmmata.
Üks asi mida ma ei saanud märkamata jätta oli see, kuidas Luce, Eliz, Brady ja Thomas Billi jõllitasid. Luce oli lihtsalt tardunud ega suutnud oma silmi Billilt lahti rebida. Eliz sai hetkelisest jahmatusest kergelt üle ning naeratas viisakalt Billile, kuid miski temas näitas mehe vastu üles sügavat austust. Brady ja Thomas vahtisid algul nõutult üksteist ning alles siis Billi. Ma võin vanduda, et kõik nad olid juba ennem Billi kohanud.
„Sa tunned Billi, Eliz?“ küsisin otsekoheselt ning mu hääles oli tunda teravust. Kallutasin pead ja vaatasin vastuseid nõudva ilmega Elizt.
Eliz hammustas huulde ning naeratas nõutult. „Pole sind ammu näinud, Bill. Ma ei arvanud, et sa leiad tee siia. Väiksesse hullumajja,“ sõnas ta mind eirates ja silmitses imestunult Billi. Elize hoiak oli väärikas, kuid kaitsev. Ta kartis Billi, kuid hirm Billi ees oli teistsugune, kui Luce ees.
„Eliz,“ lausus Bill lõbusalt ning võttis endale pakist kuus kaarti, „imeline on sind jälle kohata üle pikkade ja süngete aastate. Loodan, et su elu on siin hästi läinud.“ Bill muigas rõõmsalt ning heitis pilgu oma kaartidele.
„Tore,“ pomisesin ükskõikselt. „Kes alustab?“ Ma olin suutnud end lolliks teha kõigi ees. Ideaalne. Ma tahan praegu maa-alla vajuda, kuid hoopis selle asemel, mida ma tahan teha, teen seda, mida soovivad kõik teised. Naeratan, joon kuuma teed ja mängin šokolaadi peale kaarte. Enam paremaks minna ei anna!
„Mina,“ ütles Thomas kiirelt ja käis poti nelja Billile. Thomas üritas välistada Billile otsavaatamist, kuid siiski see ebaõnnestus pidevalt, kuna ta istus täpselt Billi kõrval.
„Oleme otse-eetris uudistesaatega „Õhtused uudised“ ja tänaste tõsisemate teemade seast väärivad erilist tähelepanu ootamatu sõda Uus Ameerika Ühendriikide ja Brasiilia vahel ning suur torm, mis on vallutanud terve Põhja-Ameerika mandri…“
„Pane kõvemaks,“ käsutas Luce kiirelt ning vaatas hämmeldunud telerit.
„Luce, pult on sinu juures,“ sõnas Brady ettevaatlikult ning hoidis kaarte kindlalt enda käes.
„Ah,“ pomises Luce üllatunult ning võttis laualt puldi. „Sa oleksid võinud ka ise valjemaks panna, kui sa ei kardaks nii meeletult, et keegi su kaarte üritab näha.“ Luce vajutas hääle pluss nuppu ning naeratas uhkelt, kui kuulis Ray Smithi juttu selgemalt.
„…täna 23. detsembril, 2356. aastal kuulutasid Uus Ameerika Ühendriigid sõja Brasiiliale, tuues põhjuseks ebaõnnestunud läbirääkimised mereväe Brasiiliast välja toimetamisel. Üle kahe saja aastane rahuleping kahe riigi vahel murdus täna kella kaheteistkümne paiku päeval Uus Ameerika Ühendriikide aja järgi ehk kell kolm Brasiilia kelle järgi ning Inglaste jaoks toimus see kõik kell viis õhtul.“ Mulle ei meeldi Ray Smith. Ta näeb äärmiselt võlts välja. Lisaks ta liialdab alati juuksegeeliga, kui esineb teles.
„Algul elektritormid ja nüüd see. Sõda oli nüüd küll kõige vähem vaja,“ lausus Brady ning raputas pead. „Sõjast pole kunagi kaugel katk, nälg ja surm. Seda on minevik juba näidanud. Vähemalt ei toimu see sõda Inglismaal.“ Brady oli närviline ja kartis. Ta armastas harmooniat ning rahu ega talunud konflikte või sõda silma otsaski.
„Oligi juba aeg,“ pomises Thomas ja silus oma habemetüügast. „Ma oleksin rohkem imestunud, kui Brasiilia ja Uus Ameerika Ühendriigid oleksid suutnud veel mõne aasta rahus püsida. Oleme ausad, mõlemad riigid on juba päris jõukaks ja suureks kasvanud. Mõlemad vajavad lihtsalt head sõda, mis lööb piirid paika ning toob nad mõistuse juurde.“ Ta ohkas kergendunult.
„Mõelge, kui te peaksite iga päev mitu korda ütlema: „Uus Ameerika Ühendriigid“ esiteks on see jube pikk ja teiseks läheb keel kergelt sõlme,“ mõtlesin valjult ning jõin teed. „Thomas sõda ei ole kunagi hea. Nagu Brady ütles, et kus sõda seal on ka nälg, katk ja surm. Paljud saavad surma. Eelkõige naised ja lapsed.“ Mind pani imestama, kui sügav ja manitsev ma suutsin olla õigetel momentidel, aga kahjuks peab tõdema, et neid momente, kus ma niimoodi suudan käituda on väga vähe.
„Jah, Sagel, on õigus,“ nõustus Bill minuga ning pani oma kaardid tagasi pakki. „Sõjas pole midagi ilusat, Thomas, vaid veri, surm ning valu. On hea tee, Sage?“ Bill oli lapsikult siiras ning naeratas mulle sõbralikult.
„Mhm, tee on nagu alati ideaalne,“ vastasin Billile ning tegin tassile põhja peale. „Luce, sa pead seda teed mulle iga päev tegema, palun. See on haruldaselt hea ning sina oled siin ainus, kes seda teha oskab.“ Vaatasin suurte anuvate silmadega Luce ning sain vastuseks turtsatuse, mis pidanuks väljendama nõustumist. Olin endaga ääretult rahul.
Eliz tõusis laua tagant püsti ja sirutas ennast nagu kass. „Homme hommikul joon ma siin kohvi, kes tahab võib ühineda,“ lausus Eliz ning naeratas meile soojalt. „Kell üheksa täpsemalt, natukene enne hommikusööki. Lähme, Brady?“
Brady noogutas kiirelt ja ajas end püsti. „Homme näeme, Sage,“ sõnas Brady mulle sõbralikult ning muigas. „Eliz, jäid magama?“ Brady haaras Elize oma käevangu ning lahkus koos naisega ruumist.
„Nad näevad koos head välja,“ lausus Luce aeglaselt. Tema pilk oli unelev ja vanale naisele kohane, kuid siiski mulle meenus see inimene, kellena Eliz kirjeldas Luce. Noor naine, pruunid silmad ja hele nahk. Ei kõlanud üldse Luce moodi.
„Jah,“ kostsin rahulikult ja vaatasin Billi. „Kaua sa Elizt tunned juba?“
Bill kehitas õlgu ning kortsutas kulmu. „Ma ei tea,“ pomises ta ükskõikselt, „igatahes kaua. Ta kasvatas mu praktiliselt üles, kuid ma lihtsalt ei suuda teda taluda.“ Ta ohkas ning võttis kaardipaki juurest oleva šokolaadi ning avas selle. Ta jagas šokolaadi neljaks ning andis igale ühele paar tükki.
„Elizt, ei olegi alati kerge taluda,“ mainis Thomas oma osa süües. Ta võttis laualt kaardid ja pistis need endale taskusse. Ta tõusis ning vabandas oma enne oma lahkumist kiirelt ning järgnes Elizele ja Bradyle.
„Sage, kas sa vabandaksid meid? Mul on vaja Billiga rääkida, palun,“ palus Luce mind ning kallutas pead.
„Jah, ikka,“ sõnasin rutakalt, et sõnad mu suus sõlme läksid. Tõusin püsti ja laususin: „Luce, ära homme teed unusta.“ Naeratasin Lucele ja Billile ning kõndisin ukse poole. Viiskaus on üks paljudest asjadest, mida ma vihkan. Sa pead mängima kedagi, keda sa ei ole. Viisakas ja taltsas, mitte just päris minu moodi.
Ma olin juba ukse juurde jõudnud, kuid kuulsin, kuidas Luce Billile ütles: „Sa ei peaks siin olema, sest kui sa neid tõeliselt armastad, siis sa ka kaitseksid neid sellega, et sa ei oleks tulnud siia hullumajja.“

Autori kommentaar »