Selline on mu elu #12 osa (6)

Igat inimest karistatakse tema tegevuse vastandiga.


Velkan ütles mulle: Loodan ,et sinuga midagi ei juhtu! ma naeratasin talle vastu ja pöörasin ennast tõlla poole. Tahtsin seda avada kuid Velkan tõmbas mu tagasi ja suudles mind.
Ma ei saa aru lihtsalt! Miks ma teda eemale ei tõuganud? Miks ma teda vastu suudlesin? Ta võib olla vaid hetkeks ja siis uuesti kaduda. Need küsimused käisid mul peast läbi kui Velkan mind suudles.
Velkan tõmbus eemale ja ütled vabandavalt: Vabandust, sul niigi muresid praegu. ja ta avas mulle tõlla ukse. Vaatasin Velkanit kes oli oma pilgu maha löönud ja vaatas nüüd maad. Astusin tõlda ja istusin.
Vaatasin murelikult Sophiet kes silmitses kirikut ja samal hetkel hakkas tõld täiel kiirusel liikuma.
Õhk surus mind vastu istet ja mul oli raske hingata. Mõne aja pärast kui tõlla kiirus oli vähenenud küsisin ma Sophielt: Miks sa kaasa tulid? Palun ma tahan tegeliku põhjust teada!
Sophie vaatas üllatunult minu poole ja ohkas. Ta nagu otsis õigeid sõnu ja vastas kurvalt: Sinesed tulukesed ei too kunagi head.
Kuidas ta teadis nendest?! Ma rääkisin nendest vaid Carlile. ja vaatasin tõlla põrandat ja küsisin: Kuidas sa nendest tead!?
Ta vaatas uuesti aknast välja ja ütles: Edasi pole enam sinu asi.
Ma ohkasin ja vaatasin aknast välja.
Nägin ,et milli sekundiks ilmus akna juurde mingi hall kogu. Kui tahtsin halli kogu lähemalt uurida ,siis ta kadus.
Nägid seda halli kogu Sophie?
Sophie vaatas mind ja raputas pead ning vaatas uuesti mõtlikult aknast välja.
Järsku kuulsime ,et miski kriipis tõlla katust. Sophie vaatas minu poole ja ütles: Me oleme ohus! ja sellel hetkel tekkis katusesse auk. Vaatasin augu poole mis läks iga sekundiga aina suuremaks ja ütlesin Sophile: Takista libahunti! Tõsuin püsti ja avasin tõlla ukse.
Vaatasin kuristiku mille ääres sõitsime.
Läksin ettevaatlikult Velkani juurde ja ütlesin: Sõida kiiremini meil muresid! Velkan vaatas minu poole ja noogutas.
Võtsin enda taskust püstoli. Tahtsin kontrollida kas püstol on täis kuid libahunt lõi selle mult käest ära. Vaatasin oma püstolile järgi mis kuristiku lendas ja vaatasin uuesti libahunti.
Ma sisimas teadsin ,et seal libahundis on peidus kuskil David. Järsku tegi Velkan järsu pöörde kuristiku serval. Ma kaotasin tasakaalu ja kulusin tõllalt maha metsa poole. Olin maapinnal selili ja vaatasin kuidas elu edasi veereb.
Nägin ,et Sophie hüppas tõllalt maha ja lõi libahundi minu poole ise ära joostes.
Ma reageerisin kiiresti, võtsin oma saapasäärest hõbenoa ja mõõtsin silmaga ära umbkaudse vahemaa noa ja libahundi südame vahel. Enne libahundi maandumist noa otsa kuulsin tõlda kuristiku kukkumas ja Velkani kirumist mille järel ta kukkus oimetuna maha.
Nägin kuidas nuga libahundi südame läbistas ja juba järgmisel hetkel tundsin enda paremas puusas vali. See oli kõik mis ma enne minestamist nägin ning mu silmad vajusid hooletult kinni.

Soovitusi / Kriitikat