Twelve worlds[part 35] (6)

- - -

35.CAROMONLASTE ORDU

Ühel hetkel avastasin ma, et valmistusin jooksma. Punastasin kergelt ja seisin siis normaalselt. Ümber laua istujad vaatasid mind veidi imelikult, kuid mind ei huvitanud praegu see. Tüdruk nihkus mulle märkamatult lähemale ja sositstas mulle midagi kõrva.
,,M i d a?" sosistasin ma.
,,Järgne mulle," sisistas tüdruk natuke selgemalt. ,,Istu minu kõrvale. Ära tee midagi rumalat."
Ma noogutasin märkamatult ja järgnesin tüdrukule. Tüdruk istus ühe mehe kõrvale, kellel oli ühe kõrva peal vähemalt kuus pisikest kõrvarõngast. Ma istusin tüdruku kõrvale ja nägin enda kõrval istumas noort poissi, kes paistis samuti minuvanune olevat. Poiss oli musta peaga, neoonsiniste silmade ja tumedama nahaga. Ta oli kaela igasuguseid kulinaid riputanud ja ta istus päris kangelt. Pilk oli tal kivistunud.
,,Mida sa näed?" kõmistas järsku üks peaaegu musta nahaga mees, kellel oli käes puhtast kullast sau. ,,Mida sa näed, Zedrich?"
Poiss minu kõrval liigutas ja ta pilk selgines. Jälgisin teda suure huviga. Tüdruk vaatas mind veidi etteheitvalt, kuid ma ei teinud sellest välja. Kuid siiski püüdsin ma oma uudishimu veidi varjata.
,,Sama, mida alati," ütles Zedrich'ks nimetatud poiss rahulikult, ta hääl oli natuke madal ja väga rahulik. ,,Seda, et Täht tuleb meie keskele tagasti ja et ta istub siin laua taga."
Kuldse sauaga mees vaatas Zedrich't rahulolematult ning vahtis mind hästi pingsalt. Mul hakkasid silmad veidi valutama, kui ma talle otsa vaatasin - ta pilk justkui põletas. Ta vaatas mu nägu, juukseid, silmi - kõike, mida tal praegult näha sai.
Siis küsis mees, jahedus hääles: ,,Oled sa kindel, Marissa, et sa õige inimese leidsid?"
Tüdruk minu kõrval ütles sama jahedalt: ,,Ma pole rumal, Odüsseus. Ma olen piisava mõistusega caromonlane, et üles leida Täht."
Odüsseus vaatas mind korraks jälle ja ütles: ,,Ta ei paista... jumalik."
Jumalik? mõtlesin ma omaette vihaselt. Mida nad ootasid, sätendavate silmadega sihvakat blondiini või? Minu punakatel juustel polnud küll mitte mingit viga. Põrnitsesin Odüsseust pahaselt, kuid sain veel ühe etteheitva pilgu Marissalt. Seejärel suunasin ma pilgu lauale.
Kuulsin, kuidas Odüsseus jätkas: ,,Ta on liiga inimstunud. Tema eellane Cineva polnud nii inimlik. Ta oli palju jumalikum."
Siis uratas üks urisev meeshääl: ,,Lepi sellega, mis meil on, Odüsseus. Ta on paljuga hakkama saanud - võib-olla isegi rohkem, kui Caromonlaste Ordu*."
Odüsseus vastas: ,,Tänan väga, Leonardo, kuid sind ei segatud vestlusesse."
Marissa sõnas minu kõrval jäigalt: ,,Sõna on õigus võtta kõigil orduliikmetel, Odüsseus."
Odüsseus ei vastanud midagi. Söandasin hetkeks pilgu kergitada ja nägin, et mehel oli kulm kortsus ja ta näppis rahulolematult oma kuldset saua. Ma ei taipanud eriti, millest jutt käis, kuid pool minu mõistusest sai aru, et minust räägitakse. Kuid ma ei suutnud seda mõista - jumalik? Ma pole mingi jumal - see, et mind Täheks kutsuti, juba see on veider. Kuid siis tuli mulle meelde unenäos olev ettekuulutus - äkki see tõesti rääkis minust ja minu saatusest?
Tahes-tahtmata küsisin ma julgelt ja valjult: ,,Miks ma üldse siin olen?"
Need, kes olid enne vaikselt sosistanud, jäid juhmilt ja üllatunult vait. Marissa minu kõrval ohkas ja vangutas kiiresti pead. Zedrich aga vaatas mind huviga ja tema silmis säras uudishimu.
Järsku uks minu taga avanes ja ma pöörasin pilgu taha - tulijaks oli veidi kühmus mees, kes toetus pikale, hõbedasele sauale, mida kaunistasid üksikud safiirid. Mehel olid hõbedased pikad juuksed, mis rippusid lahtiselt ning pihani ulatuv habe, mis oli lõtva palmikusse kinnitatud. Mehel olid ka lühikesed ja sargus vuntsid. Mehe nägu oli veidi kortsuline - see tähendas ilmselt, et ta on väga vana. Mehl oli seljas meresinine, kuldsete niitide ja kuldsete nööpidega kaunistatud rüü ja peale oli ta tõmmanud punakaslilla keebi.
Järsku tõusid kõik laua taga istujad püsti - ka Marissa tõusis minu kõrval püsti ja seepärast järgisin ma tema eeskuju. Mees lähenes vähehaaval ja võttis is.tet laua otsas. Kõik pomisesid midagi, kummardusid ja istusid. Ma nõksutasid natuge pead ning ei pomisenud midagi. Ma istusin ja vaatasin ärevalt meest.
,,Kes see on?" sosistasin ma Marissale.
Marissa pööritas silmi nagu ma peaksin seda teadma ja vastas pooleldi ohates: ,,Taevajumal lord Horeos."
Noogutasin ja vaatasin meest edasi. Lord? mõtlesin ma. Kas jumalatiitlist tõesti ei piisa? Turtsatasin vaikselt selle mõtte peale ja sain juba kolmanda etteheitva pilgu Marissalt. Järsku ma märkasin, et mehe pilk vilksatas minu peale ja millegile mu laubal. Katusin oma meelekohta ja tundsin seal mingit karedat asja. Kohkusin selle peale ja mõtlesin: Sellel poisil oli siis vist õigus - mul on tõesti mingi arm siin.
Järsku tabas mind jõuline iiveldushoog ja mu kõhus keeras. Mul hakkas hullumeelselt paha ja ma hakkasin vankuma. Siis hakkas ümbrus keerlema ja tuhmimaks tõmbuma. Siis jälle valgeks, jälle pimedamaks - vaheldumisi, kuni mul süda pahaks läks. Siis vajusin ma meelemärkuseta lauale.

- - -

Caromonlaste Ordu - See ordu koosneb nendest inimestest, kes seal laua taga istuvad. Ordu on selline grupp... Ma ei tea, kuidas seletada. :)'

Sorry, kui osad veidrad tunduvad, sest hetkel pole mul erilist ideed ja seepärast mõtlen asju käigupealt välja. Kui mingi asi veider ja sobimatu tundub, siis palun ärge tehke sellest välja!

Autori kommentaar »