Seekord läks küll üle piiri ehk matk Setomaale

Teine päev
26. juuni 2004

Kukk alustas oma soolot kell kolm öösel.

Lisaks kukele hakkasid lauda/küüni esimeselt korruselt kostuma kõikvõimalike elusolendite hääli, alates lindude ja kanadega, lõpetades hobustega. Ilmselt olime sattunud Noa laeva, iga kuuldud häälitsuse peale veendusime selles üha enam. Osad hääled olid siiski sedavõrd kummalised, et me ei suutnudki ühegi jumala poolt loodud elaja omaks neid pidada... Ju siis oli seal allkorrusel neid igasuguseid, võib-olla oligi hea et me neid ei näinud.

Hommik küünis

Tänu sellele imetajatekoorile ei saanud ka eriti hästi magada. Aga õnneks ei langenud meie tuju mitte raasugi ja kui pesime peremehe kaevu juures oma hambaid, tutvustas pererahvas meile oma vastsündinud kassipoegi ja tüdrukutele näidati tsässona sisemust. Käisime ka poes ja ostsime pererahvale tänutäheks pisikese šokolaadi.

Helen ja Ülle kassipojaga	Ja teistvärvi

Peagi korjasime oma kompsud kokku ning astusime taas maanteele, et suunduda Laossina küla suunas. Poolel maal tegime ka ühe talu sissesõiduteel hommikusöögipeatuse ja ajasime priimuse peal hernesupi soojaks. Mõnus oli, kõht lõi nurru.

Kuna päike paistis palavalt, tahtsime ennast väga korraks vette kasta. Mida teha? Kui jõudsime Laossina randa, selgus, et ega seal Peipsi vee ääres eriti kena liivariba ei ole. See-eest peeti seal kellegi 3x30 sünnipäeva ja lahked külalised, kes endale paadi olid tellinud, lubasid meil seda tasuta kasutada. Oo, see oli mõnus! Sõudsime siis kohe järve peale, otse Eesti piiri äärde ja hüppasime paadi pealt vette. Oli soe ja hea. Taamal patrullis piirivalvekaater.

Matkal saime päris ägedaid pilte. Meil tekkis nn kalendri-parool - et nii kui vähegi ülemeelikum pilt tuli, nii kohe ütlesime, et see läheb meie kalendrisse... :) See siin on märtsipilt, tehtud Laossina rannas peale ujumist.	Ujumast tagasi

Edasi läksime Tonja looduspargi suunas.

Plaasterduspeatus kusagil Rõsna ja Tonja vahel ühes teeristis	Sinilille-Ülle	Õige rada (Karisilla oja lähedal)

Ja siis jõudsimegi Tonja loodusparki, kust korjasime imekauni heinamaa äärest suve esimesed metsmaasikad.

Imekaunis, siin kasvavad maasikad	Vaat niisugused

Tõesti kena oli seal, ja veelgi kenamaks läks siis, kui tee hakkas looklema piki Värska lahe kallast.

Ning päeva lõpuks olime juba üsna väsinud ja õhtul jõudsime Värskasse. Täiendasime poes oma toiduvarusid ning hakkasime "tüütama" poe eest mööda kõndivaid inimesi, et kas nad ei tea, kust öömaja või telkimisplatsi võiks saada.

Ülle ajab kohukest näost sisse	Loll siim (ehk söögipaus Värska kaupluse ees)

Tegelikult astusid meie juurde kohe esimestena kaks natuke purjus setut, kes tulid kartuleid korjamast.

Siim räägib setudega	Setud on vahvad, jaa! :)

Saimegi nendega jutu peale ja üks neist juhatas meid kilomeetri jagu edasi, oma õe juurde tallu, mis asus otse Õrsava järve kaldal.

Oo, seal oli tore! : ) Setu oli väga rõõmus - ütles, et ta ei oleks uskunudki, et kunagi veel tallinlasi võõrustada saab. Kuula mis ta räägib. Meile aeti suisa saun kuumaks ning hüppasime lavalt otse järve.

Siim ja Tõnis olid esimesed julged ujujad	Aga saunast hüppasid vette juba kõik matkalised... Tuuli jaoks esimene säärane kogemus muide.

Ööbisime telgis.

Teise päeva marsruut. Läbitud distants ca 20 km.

LOE EDASI JÄRGMISE PÄEVA KOHTA