13. peatükk

                                              
Mõtlesin, et kõrvale postitatud laulu sõnad sobivad selle peatükiga. Natuke. Võib-olla ;D
                          
Hääd lugemist,
                          
ootan vastukaja.
                          
(=
                          
___________
                          
Neli esimest tundi esmaspäevasest koolipäevast olid möödunud, ja mulle tundus, et midagi oli korrast ära. Miski lihtsalt ütles mulle sedasi. Nathaniel polnud täna osa võtnud ühestki tunnist, ent siiski oli ta koolis kohal. Minu "radarid" olid töös, ja hommikust kuni praeguse hetkeni polnud see poiss parklast lahkunud. Ta lihtsalt istus oma autos. Kõik see aeg. Ja siiski – see polnud ainus, mis minus ärevust tekitas. Tajusin, nagu õrneimat võnget kandumas minuni läbi õhu, et tänane päev ei tule tavapärane.
                          
Söökla oli ülerahvastatud. Iga grupp oli oma tavapärase laua juba hõivanud. Ja need, mis üle jäid, olid jaotunud üksikute, kahe- või kolmekesi sööjate vahel. Kui võõrad olid sunnitud sama laua taga istuma, jäeti muidugi üks või kaks vaba tooli vahele. Tulemus – ei ühtki vaba lauda. Tuli leida koht võhivõõraste vahel, kes mõnikord sulle kõõrdpilke kippusid heitma, kui vähekenegi liiga ligidale juhtusid.
                          
Minul õnnestus siiski meeldivama seltskonna juurde pääseda. Juba enne sööklasse sisenemist teadsin, kus Artur asus, ja läksin tema juurde. Laua teises otsas istus kaks väikest põhikooli tüdrukut, võib-olla neljandast klassist. Nemad vestlesid vaikselt omaette, panemata meid tähele.
                          
"Jaaa... siit ta tuleb!" kuulutas Artur juba kaugelt, märgates mind lähenemas. Paula vend oli kiiresti hakanud suhtuma minusse kui meie kolmiku kindlasse liikmesse. Teisisõnu – kui parimasse sõpra. Naeratasin, võttes tema kõrval istet.
                          
"Kuidas siis läks?" uuris ta suutäite vahelt. "Kas minu kõrval istub uus "populaarne tüdruk"?"
                          
"Ära mitte loodagi," naersin. "Kas Paula tuleb varsti?"
                          
"Peaks küll. Kui ta meid märkab, loomulikult."
                          
Artur jätkas oma lõunasöögiga ning mina lihtsalt ootasin. Paula tahtis samuti kindlasti üksikasju mu nädalavahetuse kohta ning praegune vahetund oli parim aeg koos istumiseks. Ma kavatsenudki vaikimisega oma sõpradele pettumust valmistada, kuigi oli kaljukindel tõde, et kõigest ma rääkida ei saanud. Ausalt öeldes isegi ei tahtnud, mis tegi mind murelikuks. Polnud minu moodi karta teiste arvamusi. Vähemalt ma arvasin, et asi oli selles – teiste vastukajas.
                          
Olin Amberi peolt tulema saanud peagi pärast seda, kui Nathaniel mind öösel vana kiige juurest leidis. Ma polnud otseselt mõelnudki, kuidas koju saada. Ma lihtsalt tulin. Ja siis leidsingi end Paco majast, nii vara hommikul, et teised veel magasid ja väljas oli hämar. Olin ma lennanud, kihutanud, teleporteerunud... sel polnud vahet. Heitsin oma toas voodile selili ja vahtisin lakke kuni pere ärkas.
                          
Tegelikult tundsin end veel siiani kuidagi omast elemendist väljas. Ei võtnud palju, et seda teiste eest varjata, aga sisimast ei kadunud midagi. Pidin ikka taluma neid tundeid, mis vaid mõni aeg tagasi minule täiesti võõrad olid olnud. Neid oli lihtsalt võimatu unustada. Ja see kõik Nathanieli pärast.
                          
Vastumeelselt pidin tunnistama, et tundsin end reedetuna. Aga miks, sellele ei osanud ma vastata.
                          
"Ta jääb hiljaks."
                          
Ärkasin oma mõtetest ja vaatasin Arturi poole. Siis, taibates, mida ta silmas peab, vaatasin seinal seisvat kella. Vahetund hakkas varsti lõppema.
                          
"Võib-olla venis tema tund pikapeale?" pakkusin, kuid sain kohe kinnitust, et nii see ei ole. Kompasin meeltega klassi, kus teadsin tema viimast tundi asuvat. See oli tühi.