9. peatükk

                                              
"Võib-olla oleksid sa kohe pidanud seda proovima," rääkis Paula, kui ta kaks-astet-korraga trepist üles tatsas, minu poole vaatamatagi. "Kuidas me juba alguses selle peale ei tulnud?"
                          
Mul olid tunnid äsja lõppenud ning suundusin Paulaga teisele korrusele, et ta näitaks mulle ette kooli raamatukogu asukoha. Seal pidavat olema ka arvutid, mida õpilased vahetevahel kasutada võisid. Arvutitega olin iseenesest kokku puutunud vähe. Kui Daniela ühte mulle kodus näitas, polnud ma esialgu üldse taibanud, mille jaoks see olla võiks, rääkimata oskusest seda kasutada. Seetõttu oli mul pigem hea meel, et Paulal polnud aega minuga jääda, vaid pidi hoopis bussi peale kiirustama. Tema teadis ainult nii palju, et kavatsesin Nathanieli nime 'googeldada' – tänu taevale, et Daniela seda mõistet mulle seletanud oli. Aga mine sa tea, kuidas mul asjad välja kukuvad. Seepärast olekski mul parem kõik üksinda läbi ajada.
                          
Kui kahest suurest mattklaasiga uksest sisse astusime, paistis atmosfäär peaaegu täielikult muutuvat. Koridorides lakkamatult kõlavast jutusuminast sai rahustav vaikus ning minu sõõrmeisse kandus kuiv vanade raamatute lõhn. Ruum koosnes heledatest pruunikatest toonidest, seinte ääres olid suured potid erkroheliste taimedega ning avaratest akendest pääses sisse meeldivat päikesevalgust. Pikad kõrged raamaturiiulid ulatusid kaugele ruumi lõppu välja ning ma ei tajunud siin palju inimesi. Üks vanem naisterahvas istus kohe vasemat kätt suure kumera laua taga, paar õpilast oli varjunud ruumi tagaotsa, tõenäoliselt tegelemas koolitöödega.
                          
Paula tervitas naisterahvast eeslauas, kel paistis olevat liiga palju tegemist, et midagi vastata. Sammusin tüdruku järel mööda ruumi vasakpoolset seina raamatukogu kaugema otsa suunas, kus asus väike süvis, ülejäänud raamatukogust eraldatud paik. Ja seal seisidki mõned lauad vana väljanägemisega arvutitega, mille hiiglaslikud kuvarid paistsid mulle lausa naeruväärsetena.
                          
"Kooli raamatukogu on lahti poole viieni," ütles Paula, vaadates oma mobiililt kella. "Nii et aega sul on."
                          
"Tänan, Paula, tõesti." Libistasin end toolile ühe masina taga. "Ma poleks osanud siit koolist abivalmimat sõpra leidagi."
                          
Sellest lausest piisas, et Paula silmadesse sära tuua. Esialgu ta nagu ei osanudki midagi öelda. Ma ei imestanud selle üle – teadsin juba, et peale oma venna polnud Paulal siin koolis kedagi. Enne kui mina tulin. Ta lihtsalt polnud veel harjunud.
                          
"Pole midagi," kostis ta viimaks, lõi pilgu maha ning püüdis tasapisi venivat naeratust maha suruda. "Võin iga kell aidata... Aga praegu peaksin minema."
                          
Noogutasin ja naeratasin ka ise. "Homme siis näeme." Ja kui Paula samaga vastanud oli, pöörasin tähelepanu kompuutrile.
                          
Vajutasin sisselülitusnuppu ning jäin ootama. Ootasin ja ootasin, ning taipasin viimaks, et arvuti lihtsalt liiga aeglane. Surusin ohke alla, silmitsedes masinaid kõrvallaudadel. Need ei paistnud aga just eriti palju lubavamad kui see siin. Niisiis, kuna keegi ei vaadanud, läksin lühemat teed pidi. Ma ei saagi täpselt öelda, kuidas see käis. Oli vaja vaid pelgalt sellele mõelda ning masin hakkas ühtlaselt ja sügavatooniliselt undama, ekraanil vilksusid erinevad pildid ja värvid nagu oleks see kuidagi kiirenduse peale lülitatud. Ja siis, vaevu paar sekundit hiljem, seisis mul ees Mozilla avaleht.
                          
Naeratasin endamisi, ent vaid hetkeks. Minu nägu tõsines tasapisi, kui sõrmedega kiirelt klaviatuuril toksisin, sisestades Googlesse 'Nathaniel Templeton'.
                          
Juba üsna pea tuli aga välja, et sellel poisil pole isegi Facebooki. Ta elab koopas, ütleks Lisette, kui ta siin oleks.
                          
Ent minu jaoks oli asi naljast kaugel. Sest Facebooki-puudus polnud ainus tühi lünk, nagu juba varsti aru võisin saada. Mida enam sellele mõtlesin, seda veidram see tundus. Ei midagi, tõesti peaaegu mitte väiksematki mainimist kõige väiksemaski kirjas. Või kui ka oli mainitud, oli see nimekiri meie kooli õpilastest mõnel üritusel näiteks, ei midagi enamat. Ei mingit informatsiooni varasemast koolist. Kergitasin kulmu, proovides katseks enda nimega. 'Angeline Casler' tippisin otsingusse.