10. peatükk

                                              
"Vau, Paco!" Kinkisin vanamehele laia naeratuse, venitades ise kaela, et oma positsioonilt teisel pool lauda tema söejoonistusele pilk peale heita. Seal seisis noore tütarlapse naeratav nägu, kelle sai raskusteta Lisettena ära tunda. "Sa oled osav."
                          
Paco naeris oma kõmisevat naeru ja pani söepliiatsi käest, et sõrmega värvi veidi hajutada, pildle ilmekust juurde anda. Alles natuke aega tagasi oli ta lõpetanud joonistamise juures oma vasaku käe kasutamise. Küllap andis kuulihaav mingil määral veel tunda. Vähemalt ta ise ütles, et käsi kipub kiiremini väsima. Tundsin selle pärast muret, aga teadsin, et Paco ei tahaks seda kuulda. Tema ise loeb sellist nõrkust oma käes tühiseks.
                          
"See tuleneb aastatest kunstikoolist," lausus ta, lastes naerul vaibuda, et siis hinge tõmmata. "Aga ma pean ütlema, et kadestan sind."
                          
"Mind?"
                          
"Mhmm." Ta võttis pooliku söepliiatsijupi tagasi oma vanade, kuid osavate sõrmede vahele ning viibutas seda minu paberilehe poole. "Oleks ma vaid oma kolmkümmend aastat tagasi kuulnud kohast, kus sellist nippi õpetatakse."
                          
Heitsin pilgu tagasi lehele enda ees. Sealt vaatas mulle vastu lõpetamata joonistus meie koduväravast ja selle taga laiuvast õunapuudeaiast koos iga peenra, ilukivi, kändude ümber kasvanud ja niiduki eest pääsenud murututi, aialambi ja vana võrkkiigega. Iga detail oli oma kohal, iga oks õunapuudel ja põõsastel kaardus õigesse suunda. See oli suvine pilt. Üks hetk, mille olin püüdnud oma mälust ning detail detaili haaval paberile üle kandnud. Pilt oli alles poolik, aga isegi minu silmis meenutas see pigem mustvalget fotot kui paberile kritseldatud joonistust.
                          
"Ma ei usu, et see on anne," laususin pehme keelega, pead tasapisi viltu kallutades. Ma tõepoolest nägin rohkem erilisust Paco töös kui enda omas.
                          
"Ah nii? Ja milleks sa seda siis nimetad?"
                          
Kehitasin õlgu. "Selleks. Kõigeks. Endaks."
                          
"Sa oled eriline, Angeline." Vanamees naeratas mulle soojalt. Tundsin seepeale ka enda suunurki ülespoole kaardumas.
                          
"Nojah. Aga kuni ma pole selle õppimiseks vaeva näinud ei saa ma seda eriliseks pidada. Tähendab, kust ma seda kõike oleksin pidanud õppima? Või isegi kui õppisin, see ju ei tähenda, et enne mul "annet" ei olnud." Libistasin pliiatsi otsa õrnalt mööda peent kõverat joont, milleks oli lähima õunapuu etteulatuv oks. See ei nõudnud minult isegi vähimat keskendumist, et mitte tõmmata joont üle peenelt viimistletud õunapuulehtede, mis puid vohavalt katsid.
                          
"Sa siis väidad, et õppimine ja eeltöö on need, mis tulemuse tähtsaks teevad?" Paco noogutas mõtisklevalt, käsi enam mitte kordagi paberilt liiga kaugele ekslemas. Isegi kui ta rääkis, oli ta süvenenud joonistamisse. "Siin võib sul tõetera sees olla." Ühtäkki ta peatus, vaatas üles minu poole ning tõstis oma siiani tegevusetult küljel rippunud vasaku käe, et osutada meie mõlema paberilehtedele. "Aga siin sa minu väidet ümber lükata ei saa. Vot see on alles anne!"
                          
Pidin paratamatult muigama. Ning ma ei vaielnudki vastu – tema rõõmuks. Kindlasti polnud ta varem joonistanud alusel, mida päriselt seal polnudki. Nii minu kui Paco paber seisis õhus laua kohal, täpselt selle nurga all, kus joonistamine kõige mugavam ja kätt kõige vähem väsitab. Minu jaoks ehk polnudki see kõige tähtsam, aga Paco oli loomulikult vaimustuses. Nagu joonistaks klaasist alusel, oli ta öelnud, kui selle võimaluse talle ette olin näidanud. Paber oli õhus kivistunud, mistõttu polnud ka kartust, et pliiats sellest läbi tungib.
                          
Tundsin mööda koridori lähenevad sammud ära enne, kui Daniela ruumi astus. Tüdruk ei olnud ligilähedalegi sellele Danielale, keda koolis võisid kohata. Tema pikad blondid juuksed olid pealaele lohakasse krunni seatud, üksikud salgud mööda näo külgi alla rippumas. Ta kandis mitu numbrit suuremat halli T-särki ning lohvakaid tumesiniseid dresse. Ja tema käed olid jahused – nagu ka tema riided. Daniela oli just tulnud köögist, kus ta mõne oma järjekordse huupi valmistatud retseptiga kooki valmistada püüdis. Tegelikult tulid need tal välja päris hästi. Nii vähemalt rääkisid Paco ja Lisette. Mina sain nautida vaid lõhnu, et mitte tema valmistanud palasid välja öökimisega raisata.