Kalmistu/ kohtumine #7 (11)

Ambreh, me peaksime minema
Ma istusin omatoas voodis ja vaatasin tühja pilguga tühjusesse. Mul polnud enam pisaraid mida nutta. Ma ei tahtnud mittemidagie peale ´´emme´´. Ma igatsesin ta sooja kallistust, ta lohutavaid sõnu. Seda kindlustunnet. Ma igatsesin teda. Ma hingasin rahulikult. Maei kuulnud midagi enda ümber. Ma olin mälestuste hoovuses. Kui ma sündisin siis väiksed käed kinnitusid sellele emmele. Ma naeratasi talle. Mu esimene sõna oligi emme. Kui ma sain nelja aastaseks, ´´emme´´ päästis mind. Ta oli mu kaitseingel. Me olime reisil ja olime rannas. Järsku tuli suur laine ja tiris mind kaasa. Emps päästis mind. Ta lohutas mind, kuid kogu selle aja olin ma ta silmis näinud kurrbust. Kas ta teadis saatust ette ? See gooti mängis mu tunnetega. Ta tahtis mind nurka suruda ja siis viimse elujõu must välja imeda. Vüibolla ta tahtis tekitada minus mõtet et ma ei taha enam elada ? Ma tõusin ja hakkasin asju pakkima. Mõte et emps on enda voodis teises toas ja jookseb verd ajas mind vihale. Ma tahtsin kätte maksta. Ja ma teadsin kuidas ma saaksin aga kindlat plaani polnud. Ma võtsin suure kohvri ja kui selle avasin oli selles kiri. empsilt.
Kui sa seda loed mind pole enam, ja mul on kahju. Ma ei tahtnud et asi nii läheks aga saatust ei saa muuta. Sa tead et ma armastan sind. Mind sa enam ei näe nii nagu näed Harryt, kuid tea et olen alati sinuga. Palun ära tee midsgi lolli. Püüa see deemon kinni ja saada ta põrgusse kus on ta koht. Mine vanaema juurde. Ära koolipärast muretse. Sa läksid ´´reisile´´ kuuks ajaks seega sul on vaid kuu et see asi joonde ajada. Vanaema räägib lähedamalt. Ma ei tahtnud sulle seda elu. Ma proovisin seda varjata et sul oleks võimalikult pikk ja rõõmus lapsepõlv. Sa unustad mu varsti. Alati sinuga emps.
Ma ei tea kust ma neid pisaraid sain aga igatahes ma hakkasin uuesti nutma. Harry viskas samal ajal riideid kohvrisse. Suvaliselt. Ma tõusin ja läksin paarikapi juurde. Võtsin sealt viina ja jõin seda puhtalt. Kuulsin veel et harry rääkis midagi kuid seda ka häguselt Pilt mu eest muutus taaskord mustaks.




Ma polegi kodus ? Valge lagi ja põrand. Helerohelised seinad,tilguti, kardin, piiksuv hääl. Ma olen haiglas. Kes helistas ? Harryt polnud ? Kas see empsi surm oli unenägu ? Ei,olnud mis toimub. ? Ma tõmbasin süstla käest välja ja tõusin. Tasakaalu polnud taaskord. Otsisin tuge. Ma piilusin kardina vahelt välja. Arstid. Kus on Harry ? Kus on Ellie. Järgmisel hetkel tormask keegi palatisse. Ellie. Kiiresti ajasin end voodisse ja peitsin süstla koos voolikuga padja alla.
AMBREH !
- Hehei
Omg sa ei tea kui kahju mul on ma ei tea misa tunne on kaotada lähedane. Noh maeita kas see sindlohutab aga kui mul kass ärasuri jõin ma ka. Sulle tehti maoloputus. Õõh. Issand miks sa mulle ei helistanud ?
- Ma ei tea ma olen väsinud
Kas sa tahad sa võid minujuurde tulla ?
- Ei ma lähen vanaema juurde
Noh jah kas sa tahad midagi ?
- Kus on Harry ?
Kes Harry ?
- Mine otsi teda haigla pealt üks 15 aastane poiss pruunid juuksed otsad natuke lokkis. Otsaees mõned vinnid.
Andsin talle võimatu ülesande et ta vait oleks. Otsida hinge. Tavalisel kes neid ei näe. Ma ohkasin sulgesin silmad ja uinusin uuesti.




Ärkasin ja harry vaatas mulle ülalt alla. Ka ellie oli seal.
Mõtlesid teda ?
- jah, kuidas sa ?'



Ärkasin peale seda lolli unenägu. Seal polnud ellie ega Harry vaid paps.
- Issi
Miks sa seda tegid ?
- Ma igatsesin emmet
Ma rääkisin nagu nelja aastane. Paps vaikis ja vaatas tühjusesse.
Ta sosistas.
Kas sa tuleksid minujuurde ?
Mõtlesin kirjale mis emps oli jätnud aga ta oli öelnud mine vanaema juurde.
- Ei, ma lähen vanaema juurde, seda on raske seletada. Ma tahaks nüüd puhata
Jah loomulikult, puhka, see teeb sulle ainult head
Mul oli üks hea ettekääne miks kellegiga mitte rääkida. Ma tahan puhata.
Ma vihkan haiglaid. Mind käidi koguaeg vaatamas. Ühest küljest oli see tore et mind mäletatakse kuid teisest küljest. Nad tõid mulle kõiki mu lemmik asju ja ma ei huvitunud nendest. Mu juures käis ellie koduseid töid tegemas ja mulle toodud komme söömas. Harry ei käinud nädala aja jooksul kordgi. Korraks oli seal isegi robin ja vanatädi haiglast. Ei olnud ei empsi ei harryt ja ka vanaema ei olnud mind vaatama tulnud. Ma istusin netis ja mängisin juba teist nädalat simsi. Mul polnud lihtsalt midagi muud teha ja see viis mõtted eemale. Mul oli seal 5 gay paari ja 2 normaalset paari. 2 paari naishomosid ja üks perekond koeri. Okei seal oli ka üks mees aga ta oli nii karvane et läks ka koerana arvesse. Tal oli ülisuur maja ja koeri oli seal umbes 15. Alguses olid seal kassid ka aga nad surid ära sest koerad tapsid neid. Mehe perekonnanimeks panin koer seega te nimi oli koer koer. See ajas mind naerma sellepärast ma selle tegingi.
Harry ja vanaema. Kus te olete. Olin viimast päeva haiglas. Kuulsin kiljatust. Ma sulgesin silmad ta tõmbasin teki ülepea. Palun. palun mitte gooti.



Kuulsin po#!?!#aid. Ärkasin võõras palatis. Mu kõrval oli üks poiss ja tema kõrval veel üks ja üks tüdruk. Palatikaaslased. Ma tõusin ja otsisin vanat palatit. Ma pidin ju täna lahkuma. Po#!?!#ei lint keelas edasiminekut kuid ma eirasin seda. Kuulsin hääli. Paanikat. Keegi ütles et ma ei tohiks edasi minna kuid ma ikka tegin seda. Ma sisenesin ruumi keegi proovis must kinni võtta kuid ei õnnestunud. Seinale oli verega kirjutatud täherida. Vaatasin seda ja jällegi muutus see lauseks. Ma kukkusin põlvili po#!?!#ei ja õed ning arstid vaatasid mind. Ma sosistasin valjult.
Veel pole aeg.
Valmistu põrguks ambreh
Mida ?Ütles üks po#!?!#ei ja palus mul korrata. Ma teadsin et jään kõigestv ilma mis mulle kallis on. Või kas mul on veel midagi mis on mulle kallis ?
Vaatasin teiste poole ja laususin seda uuesti.
- Veel pole aeg. Valmistu põrguks Ambreh.
Mu juurde tuldi ja veeti mind tagasi palatisse. Ma olin kahvatu. Ma ei näinud mõttet enam millegil. Miks ma üldse veel võitlen ? Ta ju võtab mult kõik. Ta ei lase mu olla isegi haiglas. Mulle meenuspulber mida vanaema kodu ümbritses. Kas see kaitsaski mind ? Kas peaksin papsi ja ellie sinna lukustama et nadd ellu jääksid ? Ma vahetasin riided ja läksin bussijaama et minna vanaema juurde.




Ma pole vanaemaga 3 päeva sõnakestki rääkinud kuid gootit pole. Harry on istunud koguaeg nurgas tolipeal ja lugemist õppinud. Parim raamat selleks oli videvik ? Miks poiss videvikku loeb ?
- Harry ?
Ta tõstis pilku.
- Palun ära sina mine nii nagu kõik lähevad
Ma luban.
Ta tõusis ja tuli mulle lähemale.
Äkki oleks viisakas nüüd vanaemale tere ka öelda.?
Ma tõusin ja läksin alla. Kallistasin vanaema ja liikusin välisukse poole. Panin papud jalga ja liikusin lähima küla poole harry mul sabas. Kui jõudsin linna või külasse või vahet pole. Igatahes läksin kiikuma. Istusin ja kiikusin. Kuulsin kaugusest kitarri. Tänavamuusik ? Nüüd sain aru mis puudu oli. MUUSIKA. Ma liikusin selle suunas ja üks kamp emokaid olid seal. 2 Poissi 2 tüdrukut üks poiss mängis kitarri. Ma vaatasin poisse ja kui hakkasin tüdrukuid vaatama tundsin ma ühe kiirelt ära. See oli see gooti. Ma teadsin 100% et see oli tema. Tema pikad mustad juuksed. Lõigatud veenid. Neet läbi nina. Liigapalju silmalainerit ja lilla,musta,tumesinise, ja nõiarohelise segus kleit. Ma taganesin . Äkitselt poiss lõpetas mängimise ja kõik tõstsid pilku. Neil olid silmad üleni mustad.
Ambreh, ma teadsin et varsti kohtume.
- Kes sa oled ?
See ei ole tähtis.
- Miks sa seda teed ?
Hea küsimus, võibolla ma toitun sellest
- Nii et sa oled deemon
Mõrvar naeris võidukalt. Harry andismärku et jookseksin. Seda ma ka tegin. Ma jooksin nnii kuis jaksasin harry järgi. Me jõudsime ühte kalmistusse ja kui väravast sisenesime harry peatus. Deemonid olid värava ees peatunud.
Harry hakkas seletama.
Deemonid ei saa surnuaeda siseneda sest see on liiga püha koht. Nemad ei too endaga kaasa head kuid see on koht meenutamaks oma armastatud inimesi. See on kui suur puhketuba kus kõik puhkavad. Siia ei saa nad tulla välja arvatud kui nad on võõra inimese kehas nagu Robiniga oli.
Ma vaatasin Harryt. Ta tühi ja kurb pilk oli asendunud enesekindla ja kaitsvaga, Hoiak oli tal uhkem. Ma jälgisin ka igat väikest liigutust. Seeoli imelik. Ma tundsin end taaskord kindlalt. Tundsin kindlalt koos temaga. Viimased kolm päeva oli kindlus tunne mind valdanud. Mujal polnud mul olnud nii kindel. Ma mõtlesin kuidas ma saaksin kuagi harryt kasvõi kallistada. Siis meenus mulle lootus.



jätkub autori kommentaar

Autori kommentaar »