Naaberkorter #7 (2)

Kõik mida ma tajun on see et mul on kõht tyhi ja kusekas. Keerasin arvuti kõlari põhja ja laulsin kõvasti Boulevard of broken dreams kaasa.
Ma koristasin yle pikapikapika aja oma tuba. Voodialuoli random staffi täis

***

Panin rõdu ukse õhutuse asendisse. Meie korter võis empsiga ju mooddne olla aga maja ise oli vana.

***
Mis mõttes elas seal varem. ? See naine on hull. Ei, Mina olen hull ja see moor tahab mind veelrohkem segadusse ajada. Mul on alati olnud elav kujutlusvõime aga ma arvasin et kasvasin sellest välja.

***

Mulle meeldis karlisega rääkida isegi kui teda polnud olemas. ma ei tundnud ennast yksi.


***

"Krissu, sulle on kiri!"
" Kellelt ?"
"Maj tea siin su nimi peal"
Võtsin kirja. Ma teadsin täpselt kellelt see oli.
Sinna oli kirjutatud vaid " me peame rääkima"
Midagi ma ei pea. Kurat võtaks. Kes ta on selline et ma pean?
Ja ma loll ikka läksin rõdule.
"Anna andeks "
"Mille eest"
"See et majtea"
Mõtlesin miks ma ta peale vihane olin. Võibolla sellepärast eyt teda pole olemas või mind lukustati tema tuppa või et ta ytles et armastab mind. Kui egoistlik ma olen et mõtlen välja kujusid kes mind austavad. Hahaha. Loll laps.

***

Karlis istus liikumatult minutoas maas. Nurgas Ma ei näinud kapuutsi alla aga ta vist jõllas mind. Tundsin kohmetust. Ta tahtis läbi tulla. Ta on vait. Miks ?
"Mis sa oled?"
"Ma ei tea"
Jõllitasin teda.
" El ytles et oled varem minusugustega kokku puuutunud ja neid aidanud"
"El?"
"Vanamoor mu korterist"
"Mis moodi sinusuguseid ?"
"surnuid"
Ei ma pole surnut näinudki. Jõllitasin teda totaka grimmassiga.

***


Autori kommentaar »