Naaberkorter #6 (3)

"Elas siin enne sind?"
"Jah"
"Kas ma saan temaga ise rääkida ?"
Naine mõtles natuke ja pomises oma ette ma kuulsin umbes "Kui sa teda kuuled siis miks ka mitte... näeb ka võibolla... miks ka mitte"
Kortsutasin kulmu. Mis mõttes ma kuulen teda ? Loomulikult ma kuulen teda. Ega se sein niipaks ka pole. Või on ?
"Lihtsalt et sa teaksid ta on.... teistsugune"
"Tean. Tal kodukool või midagi?"
"Ta on rohkem nagu väga teistsugune"
Naine tõusis ja viipas käega et talle järgneksin. Korter oli samasugune nagu meilgi. Suur elutuba mis on ühendatud köögiga vahepeal köödi ja elutoa vahel on esik. Sealt lähevad kolm tuba. Üks koridori lõpus ja kaks vastaseintes.
Naine juhtis mind vasakust uksest sisse. Tuba oli tühi. Ma mõtlen mööblist tühi. Seal oli ka rõdu täpselt minuoma kõrval. Seinalt oli tapeet maha kriibitud.
Naine lukustas ukse. Ta vist enne avas selle ka lukust. Miks ta seda teeks ?
Pöörasin ümber et ust vaadata aga.... seal ta seisis.
Ta oli oma meeter kaheksakümmend pikk. Ta kandis katkiseid teksasid ja ta nägu varjas kapuuts niiet ta nägu polnud näha. Ma kiljatasin korraks.
"Vabandust" ta seisis ebainimlikult vaikselt.
Liikusin uksepoole ja katsusin linki kuid nagu ma kuulsin oli uks likustatud.
"Lase mind välja"
"Mul pole võtit"
"Ma hakkan karjuma"
"Hakka"
Vaatasin poisile alt ülesse. Tuba polnud siiski täiesti tühi. Poisi seljataga oli seinanajal kitarr.
"Miks sa seda teed?"
"Teen mida ?" näitasin kahe käega talle ja vahtisin teda sõnatult.
"Sa ei tohiks mind kuulda ega näha"
"Miks"
"Sest mind... pole otseselt olemas"
"Kaudselt siis või ?" turtsatasin.
"Umbes nii"
"Äkki siis seletad mis toimub" mu hääl murdus korraks.
"Ma olen surnud"
"Ei, sa ei ole surnud, sa oled hull"
"Kui sa läheksid mind enda emale tutvustama ütleks ta et sa oled hull"
"Miks ? Miks ta peaks ? "
"Ta ei näe mind"

***

Vaikisin ja seedisin asja. Ma situsin toanurgas ja jõllitasin Karlist kes endiselt oli liikumatu.
"Niiet ma olen hakanud endale sõpru välja mõtlema" muigasin ma
"Kui sa mu kujutlusvõime vili oled siis võta kapuuts peast ära, see on kahtlane"
"Ma pole su väljamõeldis"
"Misasi sa siis oled ?"
"Ma ei tea, võibolla mingi inimkest kes üritab midagi tunda"
"Tunda mida ?"
"Ma armastan sind, Krissu"
"HA HA HA HA HA" tegin ma irooniliselt. "Lase mind siit välja sa vanamoor"
Uks avanes. Ma tormasin korterist välja ja lõin selle pauguga kinni.
Ma olen haige
Väga haige.
Alguses hääled ja nüüd luulud
Luulud perfektsest kutist keda ei eksisteeri.

***

Ma ei lähe enam rõdule. Mittekunagi.

Autori kommentaar »