 koobas.hobune.stream
|
|
Close Help | ||||||||||||||
Juugendmööbel kajastab suurepäraselt seda suurt hulka piirkondlikke stiile, mis antud ajastul esinesid. Truuna juugendlikule vaimule spetsialiseerus vaid osa kunstnikke ainult mööblile ning enamus neist oli tegelikult õppinud mõnd muud kunstiala. Enamus mööblidisainereid olid tegelikult arhitektid, kes tahtsid kontrollida ka hoone interjööri. Samasugused suhted ornamendi ja struktuuri, vormi ja funktsiooni vahel, mis esinesid arhitektuuris, kajastusid ka mööblis.
Mööblinäidete seas võib leida nii esemeid, mille ilu seisab üksnes väga elegantses kurvis, kui ka rikkalikult nikerduste, pronksi, elevandiluu või kullatistega kaunistatud esemeid. Samuti võib leida vastandina äärmisele luksusele ja kasulikkusele vaid efekti pärast tehtud asju. Kogu sellele kirevusele on aga kindlasti omane kurvilisus ja isikupärane leidlikkus. Masstoodanguks mõeldud disaini puhul pidi neid viimaseid omadusi siiski veidi ohjeldama. Suur tähelepanu detailidele ja mängimine materjalidega tegi aga siiski enamuse juugendmööbli valmistamise võimalikuks vaid käsitööna. Juugend-disainer pidi nõustuma sellega, et tema looming oli esmajoones luksusese eliidile, vaatamata Morrise utoopilistele ideedele kaunite asjade kättesaadavusest laiadele massidele. Vabrikus valminud mööbel kaotas üsnagi palju oma loomulikust vitaalsusest ja oli käsitöölise poolt valmistatud esemete labastatud versioon. Juugendstiil oli sobimatu tolleaegsele tootmistehnoloogiale.
Juugendmööbli valmistamise keskusi oli arvukalt üle terve Euroopa ning mitte ainult pealinnades vaid ka provintsides. Prantsusmaal oli Pariisi kõrval tähtsaks keskuseks veel Nancy. Juba ajalooliselt oli Nancy tähtis klaasitootmise keskus. Juugendliku taassünni juures oli väga tähtis tegelane Émile Gallé, kes päris siinse keraamika- ja klaasitöökoja (õitseajal töötas selles ligi 300 inimest). Aastast 1884 hakkas Gallé looma kavandeid ka mööblile. Esimene edu saabus 1889. aasta Pariisi maailmanäitusel, kus teda nimetati suureks mööbli uuendajaks.
Gallé mööbel, mis sai endale hüüdnimeks “jutustav”, muutus kergemaks ja rohkem kaunistatumaks. Looduslike vormide puhul ei püüdnud ta piinlikult järgida detaile. Kõik käe- ja seljatoed ning jalad kujutati taimsetes või putukalistes vormides jättes mulje nagu trotsiksid need puidu loomust. Kuigi äärmuslikult stiliseeritud olid kõik taimed siiski selgesti ära tuntavad.
Gallé suurepärased oskused lubasid kasutada marketriid kujutamaks mööblis ka ilukirjanduslikke teemasid. Talle meeldis kanda mööblile sobivaid tsitaate ja vastavalt “Arts and Crafts” liikumise vaimule anda mööbliesemetele nimesid (“Mineviku lõhnad”, voodi – “Koit ja Hämarik”).
Teiseks tähtsamaks Nancy koolkonna esindajaks oli Louis Majorelle. Tema kasutas aga kõvemat, eksootilisemat puitu. Oma ornamentikas kasutas Majorelle rohkem skulpturaalseid elemente, milliseid ta laenas barokist ja rokokoost ning rakendas kullatises, pronksis ja vases.
Pariisis oli tähtsaim koht, kus eksponeeriti juugendmööblit, Samuel Bingi galerii. Erinevalt Nancy koolkonnast välditi Pariisis liigseid lillelisi detaile ja keskenduti enamasti kerge, juhusliku, voolava joone selgusele. Osa meistreid esindas juugendi funktsionalistlikumat suunda. Nemad uurisid funktsiooni probleeme disainis ja lõid äärmusliku lihtsusega esemeid.
Viini Sezessioni esindajad pühendusid mööblile peamiselt peale aastat 1903. Sealsed disainerid kasutasid luksuslikke materjale – väärispuidust vineer, marketrii, kullatis. Nende suurimaks eeskujuks oli Mackintosh, kelle stiili jätkuks võibki viinlaste loomingut pidada. Samalaadset stiili rakendas ka itaallane Carlo Bugatti, kes esindab XIX sajandi eksootikaarmastuse (mauri, egiptuse, bütsantsi kunst) äärmuslikku väljendust. Tema tööd tunduvad tänapäeval veidi liiga teatraalsetena ja pompöössetena, kuid üldmulje on rabav.
