 koobas.hobune.stream
|
|
Close Help | ||||||||||||||
Kindlasti üks enam muljetavaldavamaid kunstialasid on juveelikunst. Ka juugendi perioodil on juveelindus silmapaistval kohal. Suurim revolutsionäär juveelikunsti alal oli René Lalique. Oma ettevalmistuselt oli ta suurepärane kunstnik ja käsitööline ning neid oskusi rakendas ta edukalt ka ehete valmistamisel. 1894 esitas Lalique esimest korda oma ehteid näitusel ja juba 1897 sai ta oma loomingu eest Auleegioni ordeni.
Enne Lalique`i pühendusid prantslased rohkem jõukuse näitamisele kui kunstile. Eriti palju kasutati kõiksugu vääriskive. Lalique`i looming oli täiesti sõltumatu sotsiaalsetest tellimustest ja lõhkus kõik senised traditsioonilised disaini reeglid. Tulemuseks on ehted, mis on rohkem kunstiesemed kui lihtsalt ornamendid. Lalique oli valmis kasutama igasugu materjale, kui need vaid aitasid ellu viia tema ideid. Ta kasutas poolvääriskive mitte nende odavuse vaid värvide, mustri või pinna pärast. Samas on kivid vaid üks osa Lalique`i kompositsioonidest. Ta kasutas ka erinevaid metalle, samuti oonüksit, kristalli, emaili, klaasi, merevaiku, elevandiluud ja esmakordselt juveelinduse ajaloos sarve. Tänu erinevatele materjalidele sai Lalique teha suurtes värvi- ja kuju variatsioonides ehteid, sisuliselt kõike, mida tema fantaasia välja mõtles.
Juugendehted olid rohkem populaarsed aristokraatia ja näitlejate seas. Keskklassi hulgas olid need vähem moes. Tolle aja juhtiv näitlejanna oli Sarah Bernhardt (1844 – 1923), kes rahuldas oma kirge ehete järele andes suuri tellimusi just Lalique`ile, sageli oma lavarollide jaoks. Lisaks aristokraatidele ja näitlejatele olid tema ehted hinnatud ka esteetikute hulgas (näiteks krahv Robert de Montesquiou).
Oma looduslike vormide valikuga – liblikad, kiilid, vaablased, paabulinnud, ussid, liiliad, orhideed jne. – oli Lalique`i looming justkui kokkuvõte juugendi väljendusvahenditest. Samas oli Lalique`il aga ka silma anekdootidele, eriti groteskile ja veidrustele, mis rohkem kui teisi kunstnikke lähendasid teda kirjanike huvialadele. Sajandi vahetusel oli Lalique`i loomingu seas näiteid fantastikast ja mütoloogiast. Üks kirjanduslikumaid figuure oli näiteks Meduusa.
Mõnikord on Lalique`i ehteid võrreldud kaasaegsete illustratsioonidega. Tema juveelide jutustav loomus kasvas koos üha sagedasema inimfiguuri kasutamisega. Renessansist alates olid juveelikunstnikud vähe tähelepanu pööranud naise kujutamisele. Juugendperioodil tõusid taas esile nümfid või “femme fatale`id” pikkade voogavate juuste ja himura kehaga. Nümf oli suurte luuletajate nagu näiteks Baudelaire (1821 – 1867) ja Mallarmé (1842 – 1898) lemmik ning see armastus erootika ja kurjakuulutava vastu leidis paralleele ka Lalique`i loomingus.
Lalique`i leidlikkus, materjalide kasutus ja käsitööoskuse äärmiselt kõrge tase tegid juveelindusest ühe tähtsama juugendkunsti ala. Tema looming näitas, et ka ehete valmistamine on suurte võimaluste kunstiharu ning inspireeris sellega arvukalt järgijaid nii Prantsusmaal kui ka mujal (isegi Inglismaal, kus üldiselt valitses “Arts and Crafts” liikumine). Teiseks Sarah Bernhardt`i lemmikuks kujunes Alphonse Mucha.
