Klaas

Juugendmeistritele oli klaas sama paindlik ja kergesti töödeldav materjal nagu metall. Juugendlikku muutuvat kontuuri sai kasutada sama hästi kui hõbe- või pronksvaaside juures ka klaasvaase tehes, samas kui stiilile hästi sobiv klaasi läbipaistvus tõi esile kerguse ja delikaatsuse. Juugendlik interjöör oli avar, õhuline ja valgusküllane. Klaasitooted vastasid samadele nõuetele. Veelgi enam, klaas (eriti vitraaz) võis kontrollida interjööri üldist tonaalsust, kui seda kasutati suurte akende või lampidena. Disainer võis osavalt kasutades klaasi valgusefekte luua delikaatse õhkkonna.

“Arts and Crafts” liikumine ei pööranud klaasile eriti suurt tähelepanu. Liikumise esindajate jaoks tähendas klaas eelkõige uuskeskaegsete kirikute vitraaze. Alles 1890ndatest võib rääkida Inglismaal kaasaegsest klaasikunstist.

Klaasikunsti suurteks uuendajateks olid prantsuse ja USA kunstnikud. Esimeseks tähtsamaks esindajaks oli Joseph Brocard, kes uuris islami (eelkõige keskaegse Süüria) kunsti ja tegeles araabia käsitööesemete restaureerimisega õppimaks tundma nende tehnoloogiaid. Tema oli eriti huvitatud värviefektidest. Brocard`i ideid järgis ja viis uuele tasemele Émile Gallé – suurim klaasimeister juugendperioodil.

Kuigi Gallé tegeles mööbli, metalli ja tekstiiliga, seisneb tema suurim kuulsus klaasikunstis. Gallé uuris jaapani ja hiina klaasi, loodust ning tegi mitmeid tehnilisi uuendusi luues uut tüüpi klaasi. Alles Gallé avastas klaasi kui olulise väljendusvahendi. Ta eksperimenteeris erinevate värvide ja läbipaistvusega, kasutas graveerimist, oksüdeerimist ja teisi võtteid. Gallé katsetas teiste materjalide klaasi sisse panemisega (näiteks metalli ribad, kullatolm, email). Ta proovis erinevaid temperatuure ja keemilisi lisandeid. Gallé aitas kaasa klaasikunsti taassünnile Nancy`s.

Teiseks tähtsamaks töökojaks sai vendade Auguste ja Antonin Daumi oma. Ka nemad eksperimenteerisid uute tehniliste võtetega. Kõige tähtsam klaasikunstnik Gallé kõrval uuenduslikus ja eksperimenteerivas mõttes oli François-Eugène Rousseau (1827 – 1890). Tema kõige suurem saavutus oli kalliskivide fraktuuri ja värvuse imiteerimine klaasis.

René Lalique hakkas klaasiga tegelema päris XX sajandi algul. Edaspidi viljeleski ta palju klaasi kujunedes ka Art Déco üheks tähtsamaks esindajaks. Lalique`i lähenemine asjale oli aga vastandlik Gallé`le. Kui Gallé püüdis luua klaasitooteid käsitöönduslikult, siis Lalique keskendus masstoodangule. Kogu oma tehnilised oskused pidi ta allutama sellele peamisele vajadusele. Näiteks hakkas ta aastast 1907 valmistama kuulsaid lõhnaõlipudeleid, mis järgisid juugendlikke tehnikaid (hiljem muutusid Art Deco'likuks).

Elektrilambi leiutamine Thomas Alva Edisoni (1847 – 1931) poolt esitas disaineritele uue väljakutse. Üks esimesi, kes tabas ära elektri kasutamise suuri võimalusi juugendstiilile, oli Tiffany. Üsna pea sai tema nimi erilise, värvilisest klaasist lambi sünonüümiks. Üldiselt kasutas ta lampi selleks, et oma väljakujunenud ideid väljendada, mitte mingit uut disaini leiutada. Lambikuplid olid tavaliselt lille- või seenekujulised (näited : 1, 2, 3, 4). Ka Gallé ja Daum valmistasid lampe, mis meenutasid suuresti nende teisi klaasesemeid. Osa kunstnikke kasutas lambidisainis nümfi figuuri.

Kõige rohkem jäi traditsioonidega seotuks vitraazikunst. Suur huvi kasv vitraazi vastu oli seotud gooti taassünniga ja vitraaz oli üsnagi tähtsaks kunstialaks keskajast inspireeritud “Arts and Crafts” liikumisele. Juugend-vitraaz kasvaski välja just sellest taassünnist ja oli paljuski tänu võlgu oma sarnasusele maalikunsti ja tikkimistööga. Need kaks ala on oma sügavamas olemuses kahemõõtmelised ja vitraazgi on ju kahemõõtmeline. Vitraazi tasapinnalisus, lineaarsus ning valguse ja värvi armastus vastas hästi tol ajal dekoratiivsetes kunstides valitsenud põhimõtetele.

Vitraaz oli samuti heaks abivahendiks interjööri kujundamisel vastavalt harmoonia vajadustele järgides mööbli, tapeedi, põranda ja seinte voolavaid taimseid vorme. Tiffany nägemuse järgi oli vitraazil ka omamoodi kasulik sotsiaalne roll. Ajal, mil enamus linnaelanikke pidi nägema vaid lagedat, kõledat seina, sai vitraazi abil luua omamoodi kaitsekilbi sellise julma vaatepildi eest ja manada tema silme ette lillelise, linde ja liblikaid täis idüllilise maailma.

Vitraazi toodeti suurel hulgal ja seda leidus antud perioodil teatud määral pea igas jõukamas majas. Enamus vitraazist ei olnud kõrgeväärtuslik, vaid koosnes korrapärase kujuga maalitud või emailitud plaatidest, mida oli kerge toota ja kokku panna. Ainult kõige väärtuslikumaid tooteid loodi traditsioonilisel meetodil ning sel juhul kasutati erineva suuruse ja kujuga osi. Ka vitraazidel näeme lilli, taimi ja linde. Guimard`i vitraazid olid nagu tema sepisedki osa arhitektuurilisest tervikust ning tema akendel näeb samasuguseid abstraktseid kaari, looke ja lainetusi nagu sepisväravatel. Mõnedel vitraazidel võib leida ilusal suvisel maastikul laisklevaid neitseid.

Sisukord
Järgmine osa