Prantsusmaa

Prantsusmaal leidis juugend oma kõige otsesema väljundi arhitektuuris ja tarbekunstis. See juhtus osalt tänu Siegfried Bingi mõjule, kelle 1895 avatud galerii "L`Art Nouveau" oli äratanud suurt huvi kaasaegse kunsti vastu. Juugend mõjutas tugevasti ka reklaami ja publitsistikat. Stiili sõna ja kujutise elegantne ja dekoratiivne süntees oli ideaalne loomaks kütkestavaid plakateid või ilusasti illustreeritud raamatuid.

Juugendmaali areng Prantsusmaal on väga keeruline. Stiili esimesi ilminguid leiab Émile Bernard`i ja Louis Anquetini (1861 – 1932) loomingus 1880ndate lõpus. Nende tehnikat nimetati "cloisonnisme", sest see sarnanes cloisonné emailile. Antud stiil tugines tumedate kontuuridega tuhmides värvides tugevatele vormidele. Ka Paul Gauguin (1848 – 1903) eksperimenteeris "cloisonnisme"`iga. Seda näitab selgesti tugevate kontuuride kasutamine. Gauguini hilisemas loomingus võib aga tihti leida juugendile iseloomulikke meeldivaid arabeske. Odilon Redon (1840 – 1910) ja Gustave Moreau (1826 – 1898) olid liiga seotud ruumiliste müsteeriumide ja kahetähenduslikkusega selleks, et neid saaks liigendada juugendkunstnikke hulka, kuigi aeg-ajalt olid nad antud stiilile väga lähedal.

Henri de Toulouse-Lautreci (1864 – 1901) looming oli üksvahe täiesti juugendlik. See on märgatav eriti tema hilisemates töödes, kus ta reageeris enamasti tervikliku pinna rütmi ihaldusele ja andis oma joonele täieliku dekoratiivse vabaduse.

Väga kasulikud olid juugendi ja sümbolismi vahelised suhted. Mõlema stiili kunstnikud tundsid huvi eksootilistest, müstilistest ja erootilistest objektidest kokku sulatatud ikonograafia vastu. Samuti jagasid nad huvi paljude tehniliste eelistuste vastu ning nende loomingut saab nii mõnigi kord paigutada mõlema stiili alla. Näiteks Edmond Aman-Jean (1860 – 1935), Lucien Lévy-Dhurmer (1865 – 1953) ja Georges de Feure (1868 – 1943) tundsid suurt huvi mõlema liikumise vastu.

Juugendi mõju on silmnähtav ka Gauguini antud perioodi skulptuurile. Arabeskid, mis kaunistavad tema vaase ja puunikerdusi, on juugendlikud, kuigi neis leidub juugendis sootuks puuduvat primitiivsust ja metslust.

Aristide Mailloli (1861 – 1944) töödes leidub samuti stilistilisi paralleele. Tema joon on õrnem ja peenem, kuid ei ole kunagi nii dekoratiivne kui juugendlik joon. Kõige lähemale juugendi mõistele jõuab Pierre Roche (1855 – 1922) oma skulptuuridega. Ta lõi aastal 1900 kavandid skulptuurile teatri fassaadil, mille ehitas Henri Sauvage, ja mis on pühendatud tantsijannale Loïe Fullerile. Antud skulptuuris on äärmiselt dekoratiivsel viisil kujutatud tantsijanna rõivastuse voogavust ja lainelisust.

Prantsuse juugendarhitektuuri suurimad saavutused on seotud Hector Guimard`iga (1867 – 1942). Tema ehitas tujuka Castel Béranger`i (1894 – 97) ja kujundas Pariisi metroo sissepääsude väljapaistva kunstsepise (aastail 1900 – 04 ehitati kokku 140 sissepääsu, mõned on säilinud : 1, 2, 3, 4). Guimard’i rauasepised liidavad erakordse delikaatsusega taimsed motiivid ja kirjatähed. Nende roheline emaileeritud pind vihjab ehtsatele taimsetele vormidele. Oluline on siinjuures veel see, et Guimard tõestas oma sepisega, et ka masinatega saab luua midagi väärtuslikku.

Ükski teine prantsuse arhitektidest ei saavutanud sellist dekoratiivse vabaduse astet kui Guimard. Georges Chedanne`i (1861 – ?) Galeries Lafayette (1900) on märkimisväärne joone ökonoomse ja rikkaliku kujutlusvõimega kasutamise poolest, mida võib näha esile tõstetud trepis. Selle trepi otsene eeskuju on Tony Garnier`i trepp Pariisi Opéras (1875).

Prantsusmaal leidub arvukalt õnnestunud juugendehitisi. Vägagi lüürilised on Jules Aimé Lavirotte`i kujundatud Lycée Leonardo da Vinci fassaad (Rue Sedillon 12 Pariisis), Rappi avenüü 7 maja (Dalí arvates kõige erootilisem fassaad Pariisis) ja Xavier Schollkopfi kavandatud Yvette Guilberti maja (praegu lammutatud).

Paljude arhitektide looming jääb juugendi piirialadele. Anatole de Baudot` (1834 – 1915) ehitatud St. Jean de Montmartre`i kirik näitab selgesti stiili mõju. Kuid rohkem kui dekoratiivsete väärtuste pärast on see kirik oluline uute materjalide valiku poolest. Esmakordselt on religioosses ehituses kasutatud raudbetooni. Tema eeskuju järgis Auguste Perret (1874 – 1954), kes kasutas ära varjamata metallsammaste näitamise ideed ennetades niiviisi moodsa arhitektuuri esteetikat.

Prantsuse juugendarhitektuuri eesmärk oli joone ja ruumi jõuline ning dekoratiivne kasutus. Siin kasutati täiesti moodsas vaimus gooti ja rokokoo allikaid. Kauneim juugendliku interjööri näide on restoran "Chez Maxim" (1899, arhitekt Louis Marnez ja kunstnik Leon Sonner).

Soodsad turutingimused kindlustasid tarbekunsti suure edu Prantsusmaal. Seal püsis suur nõudmine peene maitseliste haruldaste esemete vastu. Oluline juugendesemete leviku "keskus" oli Union Centrale des Arts Décoratifs`i näitus 1884 aastal. Alates aastast 1889 hakati korraldama iga-aastasi rahvusvahelisi näitusi. Uut maitset aitasid levitada veel teisedki salongid ja galeriid.

Kooli asutamine Nancy`s 1901 näitab, et huvi uue stiili vastu polnud omane ainult pealinnale ja et toimus mujalgi huvi kiire kasv kõige juugendliku vastu. Kuigi sealsete kunstnike looming oli traditsioonilisem ja figuratiivsem kui Pariisi juugendkunstnike oma, pole see aga sugugi väiksema dekoratiivse väärtusega. Aastal 1900 Pariisis toimunud maailmanäitusel võeti vaimustusega vastu Guimardi mööbel kui tema arhitektuuristiili suurepärane mugandus. Ka teised Nancy koolkonna liikmed jagasid tema rütmiliselt looklevate joonte kasutust.

Kõige enam leiab Nancy koolkonnale iseloomulikke jooni Émile Gallé (1846 – 1904) loomingus. Noorpõlves rändas ta Inglismaal ja sattus vaimustusse dekoratiivsetest kunstidest. Londonis õppis Gallé tundma jaapani ja hiina tehnikaid. Nancy`sse tagasi pöördudes hakkas ta taaselustama oma isa töökodasid. Gallé oli juugendi juhtfiguure juba 1890. aastal. Tema tööd näitavad suurepärast rokokoo ja idamaiste elementide sulamit juugendlike elementidega (näited : 1).

Gallé asutas kooli ja oli selle esimene direktor. Temaga koos töötasid vennad Auguste (1853 – 1909) ja Antonin (1864 – 1930) Daumid (näited : 1), Louis Majorelle (1859 – 1926, näited : 1) ja Eugène Vallin (1856 – 1922). Gallél oli suurepärased teadmised botaanikas, entomoloogias, filosoofias ja disainis. Ta omandas ka juhtimiskogemusi oma isa klaasitöökojas, mille etteotsa Émile astus aastal 1874. Tema klaasesemed näitavad eriti vaba taimsete ja putukaliste motiivide käsitlemist kombineerides jaapanipärase dekoratiivsusega. Gallé kasutas tugevaid suure tundlikkusega värve loomaks küütlevaid, siravaid värve. Tihti graveeris ta oma esemetele tsitaate sümbolistlikelt luuletajatelt nagu näiteks Baudelaire või Maeterlinck (1862 – 1949). Gallé loomingu orgaaniline ja lausa biomorfne iseloom tuleneb sügavast kohustusetundest looduse ees, mida ta rõhutab ka oma motos : "Meie juured asuvad metsade mullas, samblas järve ääres".

Gallé valmistas ka mööblit, kuid see on vähem õnnestunud kui tuttavamas materjalis – klaasis – teostatu. Aja jooksul muutus tema mööbel õhulisemaks ja ilustatumaks. Gallé ei vähendanud looduslikke vorme detailideks vaid lõi sageli mööbli jalad, käe- ja seljatoed taimede või putukate vorme järgides. Tema lemmiklilledeks olid kohalikud lilled : vesiroosid, orhideed ja iirised, kuigi vahel kasutas ta ka eksootilisi taimi nagu näiteks bambus.

Gallé eelistas pehmet puitu, mida ta tundis eriti hästi. Oma mööblit kaunistas ta rikkalikult taimede, putukate või maastikega, mis kokku moodustasid enneolematu efekti.

Gallé mööbliloomingu kuulsaim näide on "Liblikas-voodi" (1904, nimeks veel “Aube et Crépuscule” – “Koit ja Hämarik”), kus liblikamotiiv surus enda alla voodi funktsiooni. Vendade Daumide ja Mulleri looming jagab Gallé plastilist leidlikkust ja koloristlikku teravmeelsust.

Majorelle on võib-olla teine tähtsaim Nancy koolkonna esindaja. Tema tööd on väga plastilised ja nende funktsioon allub dekoratiivsele eesmärgile. See käib eriti Majorelle`i mööbli kohta. Teised olulisemad Nancyga seotud mööbli ja interjööri kujundajad on Alexandre Charpentier (1856 – 1909) ja Eugène Vallin.

Prantsuse juuvelinduses valitses suveräänselt Réné Lalique (1860 – 1945). Lalique alustas oma õpinguid Pariisis ja hiljem täiendas end Londonis. Pärast naasmist Pariisi avas ta 1885 oma töökoja. 1894 valmisid esimesed ehted Sarah Bernhardt`ile. Kuulsa näitlejanna toetus tegi Lalique`i jalamaid kuulsaks ja tagas tema muutumise kõige enam taganõutavaks juveliiriks Euroopas.
Lalique`i looming näitab traditsiooniliste kullassepa traditsioonide suurepärast tundmist. Seda näeb mitte ainult vanade juveelitoodete jäljendamises vaid ka julguses, kuidas ta muutis oma kunstiprintsiibid küpse stiili uudsetesse vormidesse. Lalique`i ehted esitavad suurepäraselt koloreeritud luksuslikke, eelkõige parasiitseid, taimi sageli putukate poolt asustatutena (näited : 1, 2). Teiseks lemmikteemaks oli naine. Naist portreteeriti piinliku üksikasjalikkusega rahutuks tegeva vastupandamatu olendina (näited : 1). Neis ehetes leiab sümboolsete lisanditena ka taimi või putukaid. Ka on Lalique oluline vaaside valmistaja (näited : 1, 2).
 

Sisukord
Järgmine osa