Hollandis puudusid kultuurilised tingimused, mis soosisid juugendi laialdast levikut Belgias ja Prantsusmaal. Stiil enamasti segunes keskklassi üldisesse maitsesse. Selline piiratus tõkestas eriti arhitektuuri arengut Hollandis. Koduarhitektuuris kasutati traditsiooniliselt tellist. See seadis arhitektuuri sõltuvusse materjali poolt pakutavatest võimalustest. Ometigi kutsus selline piirang esile struktuuri lihtsuse ja puhtuse. See on eriti ilmne Henrik Petrus Berlage (1856 – 1934) loomingus, kelle töödes tajub selgesti ratsionaalsete ja geomeetriliste vormide intuitiivset kasutust. Berlage stiili tähtsaim mõjustaja oli romaani arhitektuur. Selle stiili arhitektuuri ruumi selgus ja funktsionaalsus leidis tema loomingus uue ja täiesti moodsa väljundi. Berlaget mõjutasid ka USA moodne arhitektuur, eriti Chicago koolkond ja Henry H. Richardson (1838 – 1886).
Neid tunnusjooni leiab Amsterdami Börsihoones (1898 – 1903). Eksterjöör tugineb romaani stiilis katedraalile : see on sümmeetriliselt paigutatud, sel on skulptuurdekoratsioonidega sammaseeskoda ja kellatorn (kohandatud vanast stiilist). Interjööris on enam uusromantismi ekspressiivsete võimaluste kirgast rakendamist. Hoonel on kaunis klaaskatus, mida kannavad raudkaared. Alumise korruse arkaadi kohal on kogu hoone ulatuses kahekorruseline galerii. Ornamendiks on lihtsad geomeetrilised vormid. Hoone atmosfäär on külm ja suursugune. Ehitis on romaani katedraali radikaalne taasesitus ilmalikus vaimus. Raha (börsi) arhitektuur esindab suuremat stabiilsust kui jumaliku võimu oma.
Teistlaadne on Hollandi Maja Londonis (1914). See on kujundatud äärmuslikult. Majal on hiigelsuured rustikas tugisambad, mis ulatuvad läbi kogu hoone kõrguse. Kõrgete elegantsete akende all on kaunid paneelid. Antud hoones õnnestus Berlagel luua isiklik ja ebahistoritsistlik stiil, mis kuulutas ette modernismi. Tema tuntumate ehitiste hulka kuuluvad veel Teemanditööliste Liidu hoone Amsterdamis (1899 – 1900) ja kindlustusseltsi hoone Haagis.
Berlage lõi ka mööblikavandeid, mis on esteetiliselt lähedased tema arhitektuurile. Tema kirjutuslaud (1900) näitab kontseptsiooni ja proportsiooni selgust, mis on iseloomulik tema arhitektuurile, kuid oma väikeste mõõtmete tõttu asendub tema arhitektuuri jõud igapäevase funktsionaalse eseme intiimsusega.
Palju soodsam õhkkond arenguks kui arhitektuuril oli käsitööl. Käsitöö tooted on loodud suurema vabaduse ja fantaasiaga. Valitsus toetas igati käsitöö arengut. Loodi vastav riiklik kool käsitöö ja dekoratiivse kunsti õpetamiseks. Asutati eraldi kunsti ja tööstuse ühing, mis pidi looma kontakte kunstnike, käsitööliste ja tööstuse vahel. Ka ajakirjandus aitas kaasa juugendlike elementide levikule dekoratiivsetesse kunstidesse.
Kõige enam vastas Hollandis tõelisele juugendi vaimule graafika. Tõuge saadi paljudest publikatsioonidest, eelkõige inglise ajakirja “Studio” ja Walter Crane`i illustreeritud raamatute tõlkeväljaannetest. Sellele lisandus primitiivse, eriti Jaava (antud ajal Hollandi koloonia) kunsti mõju.
Tuntuim Hollandi juugendkunstnik Jan Toorop (1858 – 1928) sündiski Jaaval. Tema töödes on tunda jaava elegantse ja lookleva siluetiga varjunukkude mõju. Tooropi kunstiline areng oli keeruline. Maalimist alustas ta neo-impressionistlikus laadis ning hiljem mõjutas teda Khnopff, kelle töödega tutvus ta rühm “XX”-s (Toorop oli selle liige). Tooropi kujunduse intensiivne rütm ja teravaääreline lineaarsus on aga inglastelt saadud.
Erinevad allikad ühendas Toorop isiklikku, müstilisse stiili, mille parimaks tõendiks on maalid “Aegade laul” (1893) ja “Kolm pruuti” (1892, pruutidele taustaks olevad naisfiguurid meenutavad juugendlikult väänlevaid taimeornamente, nende tohutud juustesalgud kujutavad endast nagu materialiseerunud kellakõla). Aastaks 1897, kui Toorop kavandas tähelepanuväärse plakati firmale “Delftsche Slaolie”(salatiõli), oli tema stiil muutunud elegantsemaks ja dekoratiivsemaks. Selles töös võib aimata kelti kunsti, seda tänu Beardsley ja võib olla ka tema iirlannast naise mõjul.