Hispaania

Hispaanias kestis juugend üldiselt kauem kui teistes maades. Sisuliselt lõppes see alles Gaudí surmaga. Kõige võimsam ja õnnestunum juugendi näide Hispaanias ongi arhitekt Antoni(o) Gaudí i Corneti (1852 – 1926) looming. Gaudí looming oli keerukate ja rikkalike kultuuriliste tingimuste tulemus.

Möödunud sajandi lõpus elas Gaudí kodulinn Barcelona üle kunstiliste traditsioonide taassündi. Pärast sajandite pikkust Kastiilia ülemvõimu oli alanud kataloonia keele ja traditsioonide uus tõus (ka Gaudí kasutas sageli kõrvuti Kataloonia lipuvärve – punased ja valged triibud). Algselt puudutas taassünd vaid kohalikku ja traditsioonilist kultuuri, kuid koos inimeste juurdevooluga muutus Barcelona peagi väga kosmopoliitseks. Seal väljendati ja vahendati palju uusi ideid ning arvamusi. Kõik see lõi soodsa pinnase Gaudíle juugendiga tutvumiseks ja sellesse armumiseks. Gaudí tundis huvi inglise kunstiajakirjade ja Ruskini tööde vastu ning see viis teda dekoratiivsuse poole, mida leidus rikkalikult ka kohalikus mauri arhitektuuris.

Gaudí saavutused näivad pärinevat kahest täiesti vastandlikust tõukejõust – unistus taaselustada kodumaist arhitektuuri ja sund luua totaalselt uusi väljendusvorme. Samuti on teda mõjutanud Richard Wagneri mõte : arhitekt, kes polnud ei skulptor ega maalikunstnik, polnud “ei midagi muud kui vaid suuremõõtmeline raamija”.

Gaudí arhitektuuris leiab dekoratiivsus väljenduse vormi üleloomulikus orgaanilises manipuleerimises. Tema looming võttis üle looduslikkuses ilmnevad väärtused. See efekt on veidi vähem nähtav Gaudí varasemas loomingus, kuid ka see on väga emotsionaalne tänu kindlatele rütmikordustele. Ühes tema varasemas ehituses – Casa Vicens (1878 – 88, tellijale oleks see maja toonud äärepealt laostumise) – puudub Gaudí hilisem lüürika. Ta lõi maja kapriisse ja suurustlevana : vormid tungivad välja moodustades suletud ja lineaarse mustri. Hoone eeskujuks on mudéjar-stiil, selle eksootikat suurendab veelgi kahhelkivide pulbitsev kasutus. Must-valgeid mustreid tasakaalustavad oranzid ja rohelised kivid. Üldefekt on väga erutav, kuid ehituses napib veel Gaudí hilisloomingule iseloomulikku kooskõla. Tänavafassaadi rõdude ja üldse raudsepise käsitlus näitavad mõningate juugendelementide ilminguid. Paremaks näiteks on palmilehtede kujutised ruudukujulistes raamides.

Aastal 1884 (või 1882) alustati Sagrada Familia ehitust. Sellest pooleliolevast kirikust on saanud omamoodi Barcelona sümbol. Esimesena valmisid kolm portaali : Usk, Lootus ja Halastus. Kuigi hoone on rajatud kivist, meenutab selle kuju ja struktuur rohkem pehmest savist ehitust ning tundub nagu sulaks see esimeses suuremas vihmasajus. Kirikule ettenähtud kolmeteistkümnest saja meetri kõrgusest tornist on valminud neli ning praegugi tundub, et see ehitis ei saagi kunagi valmis.

Mauri mustrite mõju on taas näha Gaudí dekoratsioonides Güelli paleele (1885 – 89). Mauri traditsioonist pärineb kolonnaadi, minareti ja paljude ornamentaalsete elementide (näiteks pinnaornament ja nurgadetailid) kasutamine. Siin viitavad juugendi mõjule kurvilineaarne plaan, paraboolselt võlvitud sissepääsud ja arabeskne raudsepis. Sissepääsu võlvide vahelises dekoratsioonis on vihjatud Kataloonia vapile. Gaudí disainis paleele ka mööbli.

Güelli park (1900 – 14) on Gaudí küpse loomingu esimene näide. See on omamoodi Saladuste aed. Mauri mõjutused on ilmsed ehitiste katustel olevates tornikestes ja müürisakmetes ning samuti polükroomsete mosaiikide kasutamises. Samas on neis töödes monumentaalsust, mis on uudne Gaudí loomingus. Katuseäär meenutab vulkaanikraatrit, mille voolavad, ebapüsivad servad on tekkinud mõne hiiglasliku loodusliku jõu tegevuse tulemusena. Ulja ja kartmatu kurvide kasutamisega ütleb Gaudí lahti mauri traditsioonist. Kõik ehitise osad “riimuvad” omavahel ja üksikud osad on seostatud üldisesse skeemi. Pinnadekoratsioonis on Gaudí loobunud iseseisvast ornamendist. Selle asemel võib näha lõputut looklevat kahhelkividest riba katmas lainetavaid kurve. Gaudí kohta on ka öeldud, et ta lausa püüdis paaniliselt sirgjoont vältida.

Casa Battlós (1905 – 07) taandub biomorfism enam linnastunud ja komplitseeritud käsitluse ees. Respekteerides ülemiste korruste tasast, lamedat pinda, lisab Gaudí alumistele korrustele rütmiliselt eenduvaid aknaid. Need paistavad justkui seinast välja kasvavat ja loovad säbrulise, lainetava mulje. Sama motiiv on edasi arendatud Casa Milas (1905 – 10), kus fassaad kujutab endast horisontaalset massiivset lainetust. Siin on Gaudí ära kasutanud maja nurgapealse asendi ja loonud kujunduse, kus mitmekorruselise hoone vertikaalse surve tasakaalustab lainetus. Maja tundub olevat nagu välja lõigatud settekivimist. Balustraad on nagu mõni kive mööda roniv koorikloom. Antud ehitises jõuab tippu Gaudí väljakutse traditsioonilisele arhitektuurile. Ehitis meenutab suurt massiivset elavat vormi vastanduses tunnete väljenduse püüdlustele, mida hiljem seadis oma eesmärgiks ekspressionistlik arhitektuur.

Kuigi Hispaania juugendit valitses Gaudí on seal märkimisväärseid saavutusi ka teistes kunstivaldkondades, eriti graafikas, skulptuuris ja metallikunstis.

Sisukord
Järgmine osa