Šotimaa

Suurbritannias võis leida kaks eri juugendi käsitlust : Beardsley ja tema kaaslaste dekadentlik ja meeleline juugend ning Glasgow koolkonna peenutsevam ja korrapärasem variant. Selle stiili tähtsamad esindajad olid Herbert McNair (1870 – 1945), Charles Rennie Mackintosh (1868 – 1928) ja õed MacDonaldid, nende hilisemad abikaasad, vastavalt Frances (1874 – 1921) ja Margaret (1865 – 1933). Nende stiili tähtsamad tunnused tulenevad osalt rahvuslikust traditsioonist, osalt mandri mõjudest. Nemad tutvustasid kurvilineaarsete ja jõulisemate, palju elegantsemate vertikaalsete joonte vastastikku kooskõla.

Neid kutsuti ka Nelja grupiks või Mackintoshi grupiks. Aastal 1890 osalesid nad “Arts and Crafts” liikumise näitusel Londonis. Ühes kunstiajakirjas ilmus ka suur artikkel nende loomingust, mis aitas kaasa kunstilise tähtsuse ja kommertsedu kasvule. 1897 said nad olulised tellimused – Glasgow kunstikoolile ja Cranston Tea Roomile.

MacDonaldid ja McNair tegelesid väga laias kunstivaldkonnas : väikestest raamatu- ja ajakirjaillustratsioonidest dekoratiivsete paneelideni, samuti kolmemõõtmelised tööd nagu mööbel ja raudsepis. Nende kasutatud lineaarne rütm ei meenuta nende eelkäijate äkilisi piitsalööke või arabeskseid rütme vaid on palju aeglasemad, mõõdetumad, geomeetrilisemad kurvid, sageli kontrastis mõõdukate sirgjooneliste vertikaalidega. Nende kujundites “elutsevad” naised erinevad märgatavalt Beardsley eemalseisvatest mõistatuslikest olenditest. MacDonalditele on rohkem iseloomulikud naised nuusutamas roosi või mässitud kibuvitsasse. Mackintosh ise möönis, et roos, mis valitses pea kõikides nende töödes ja mis oli sageli ka kompositsiooni lähtekohaks, oli iseenesest kapsa ristlõige. See illustreerib suurepäraselt seda, kuidas kunstnik võib võtta hariliku ilmaliku objekti ja muuta selle sümmeetriliseks ja rütmiliseks efektiks. Glasgow koolkonda iseloomustav roosi sümmeetria õnnistab nende loomingut ebatavalise täiuslikkusega ja harmoonia tundega.

Viimast tunnusjoont võib leida pea kõikides grupi poolt loodud dekoratiivsetes paneelides. Motiiv tõmbab vaatajat unistavasse mõtiskellu antud loomingu üle, igapäevase elu karmusest ja ebatäiuslikkusest vaba maailma nägemisse. Üks paremaid näiteid seda laadi loomingust on Mackintoshi ja Margaret MacDonaldi kavandatud paneelid proua Wärndorferi muusikasalongi. Üks paneelidest – “Mere ooper” (1902) – on loodud Maeterlincki “Surnud printsess” ainetel. Printsess on maalitud lainetavatesse rütmidesse, mida rõhutavad vee jooned ja mis lendlevad nagu merenümfide juuksed.

Arhitektuuri ja tarbekunsti alal õnnestus Mackintoshil luua suurepäraseid lahendusi, mille lihtsus ja selgus teevad ta üheks väljapaistvamaks juugendkunstnikuks (Mackintosh jagab koos Gaudíga esimese moodsa arhitekti tiitlit). Neid lahendusi kasutasid paljud hilisemad arhitektid, kes vaatamata sellele, et ei jaganud Mackintoshi esteetilisi vaateid, leidsid tema lahendustes praktilisi väärtusi. Vaid põguski pilk Glasgow kunstikooli akendele kinnitab nende sarnasust konstruktivismi ja “De Stijliga”.

Mackintoshi rafineeritud ja mõõduandev mööblikäsitlus muudab tema mööbli klassikaks. Mackintoshi mööbel on vaba mandri orgaanilisest sisust, see on ilmutatud, peaaegu esteetilise eesmärgi peenutsev, õrn avaldus. Näiteks võib leida geniaalset juugendliku maitse ja jaapanipärase dekoratiivsuse kombinatsiooni (kahekordne laud). Erinevad allikad on kaetud vertikaalse joone ranguse uue tundega.

Mackintoshi sajandi alguse interjöör mõjus oma uudsuses väga radikaalselt : seinte ja mööbli valge värvus tundus kaasaegsetele ebameeldivalt jäiselt ning “hõre” mööbelgi tundus ekstsentrilisena. Samas oli iga mööblieseme paigutus äärmiselt läbimõeldud.
Mackintoshi arhitektuuri allikad on samuti keerulised ja tema looming on erinevate elementide õnnestunud sulam. Tema arhitektuur tugineb šoti aadlike arhitektuurile, mis on Mackintoshi sõnade järgi ainus kodumaine stiil. Mackintoshi loomingut on samuti mõjutanud itaalia renessanssarhitektuur, millega ta tutvus Itaalia-reiside ajal 1892 ja 1902. Mackintoshi rütmikäsitlusel on lisaks jaapanlikud omadused. Ta sulatab kõik need mõjutused täiesti iseseisvaks juugendlikuks stiiliks.

Glasgow kunstikooli peetakse enamasti Mackintoshi tähtsaimaks tööks. See valmis kahes järgus : 1897 – 99 ja 1907 – 09. Imponeeriv struktuur rajaneb taanduvate tasapindade süsteemile. Sümmeetriliselt ja asümmeetriliselt organiseeritud komponendid on kuhjatud suurepäraselt tasakaalukalt.

Ehituse interjöör pole vähem kaalutletud ja tasakaalukas. Jaapanipärast lihtsust ja elegantsi kajastavas raamatukogus on raamaturiiulite otsad peidetud ülemist korrust hoidvate saledate gootikast inspireeritud sammaste taha. Õnnestunult on lahendatud raske probleem : palju ruumi raamatutele ja küllaldaselt valgust töötamiseks.

Vahetevahel omab Mackintoshi arhitektuur kalligraafilisi omadusi. Detailide kasutuses saavutab ta sageli erakordse dekoratiivse ilu. “Willow Tea Roomi” ust Glasgow`s iseloomustab lineaarsus, mis sarnaneb trükikirjaga ning vormide vastastikune mõju on ühtaegu vaba ja ohjeldatud. Nende sarm peitub töötluse lihtsuses.

Mackintosh oli edukas nii kodus Šotimaal, kui ka mandril. Eriti hinnatud oli ta Viinis ja Saksamaal. Teda paluti osaleda näitustel Pariisis (1896), Lyonis ja Viinis (1900), Torinos (1902). Mackintosh demonstreeris oma töid aastatel 1903 – 1913 ka Budapestis, Münchenis, Dresdenis, Venezias ja Moskvas. Kahjuks ei leidnud ta mõistmist omaenda seltskonnas ja hiljem eraldus ta Suffolki, kus pühendas end maalimisele.

Mackintoshi isiklik elu oli õnnetu. Aastal 1915, olles Chelseas, sai ta mõned tellimused ehitusteks, mida ta aga kunagi valmis ei saanud (üheks erandiks on tema projekteeritud “House for an Art Lover” Glasgows, mis valmis aastal 1990). 1920 hakkas ta kavandama teatrit, mis samuti jäi teostamata. Mackintosh elas üksikuna ja jõi palju. Tema viimane loominguline pingutus oli märkimisväärne õlimaalide ja akvarellide seeria, mis valmisid pärast asumist Port Vendres`sse Prantsusmaal. Mackintosh suri aastal 1928 vähki.

Glasgow nelik ei olnud kaua populaarne. Võib-olla oli üheks põhjuseks vähene teoreetiline ja ideoloogiline motiveeritus, või oli põhjuseks lihtsalt see, et nad varakult lõid teineteisest lahku ning grupp ja selle looming lihtsalt haihtus publiku silmist.

Sisukord
Järgmine osa