Skulptuur

Kuigi juugendit seostatakse enamasti graafika ja dekoratiivsete kunstidega, võib ka antud perioodi skulptuuris leida juugendile omaseid stilistilisi suundumusi – vormide muutmine kurviliseks, looklev kuju, armastus suletud kontuuride vastu. Figuure kujutatakse enamasti põlvitavate, istuvate ja kössi vajunutena. Sellal kui professionaalsed skulptorid kasutasid traditsioonilisi materjale (marmor, pronks), püüdsid uuendajad, nagu näiteks Émile Gallé ja Louis Comfort Tiffany, avastada klaasi skulpturaalseid omadusi.

Lineaarsed vormid on omased Belgia skulptori Georges Minne loomingule. Tema pühendus tervenisti inimfiguurile. Kõige sagedamini kohtab alasti põlvitavaid noorukeid, kelle vorme Minne liialdas ja moonutas. Figuurid on iseloomulikult ülisaledad, õrnad ja peaaegu õhuliselt graatsilised. Sageli kasutas Minne motiivi kordust (purskkaev viie põlvitava figuuriga, 1898/1906, sellega kujunes ta juugendskulptuuri tähtsaimaks esindajaks).

Minne`d mõjutas tugevasti prantsuse skulptor Auguste Rodin (1840 – 1917). Rodini on peetud enamasti impressionistiks, kuid tema loomingus leidub jooni, mis on omased ka juugendile. Rodin püüdis kujutada vormide “vedelust”, pehmeid kurve ja masse. Tema juugendperioodi skulptuurid, nii mees- kui naisfiguurid, on sageli justkui kinnistunud kivisse, millest nad on taotud. Nii kivi kui keha moodustavad orgaanilise terviku. Üks ilusamaid näiteid on skulptuur “Danaiid” (1885), kus naise selja, kaela ja juuste graatsilised jooned väljuvad teda sünnitanud tahumata kivist. Kivi ja keha saavad siin tervikuks. Veel sobib siia skulptuurigrupp “Sireenid” (1889), kes esindavad saatuslikke seksuaalseid preestrinnasid. Rodini vesivärvides visandid paistavad samuti silma vaba ja elegantse voolavusega.

Prantsuse skulptorit Pierre Roche`i tuntakse eelkõige tantsijanna Loïe Fulleri kujude ja portreede autorina. Roche`il on õnnestunud tabada Fulleri tantsu lainetavaid kurve, mis näivad muutvat tantsijannat eksootiliseks tiivuliseks putukaks või virvendavaks leegiks.

Sisukord
Järgmine osa