Kirjandus ja muusika

Üle kogu Euroopa olid väga tihedad dekoratiivsete kunstide ja kirjanduse vahelised sidemed. Kunst püüdis lahti saada varasema ajajärgu agressiivsest realismist ning vastata looduse loovamale ja kujutletavamale kutsele. Kirjanduses tõi see kaasa reaktsiooni Émile Zola (1840 – 1902) ja Charles Dickensi (1812 – 1870) sotsiaalsele realismile. Selle asemel pöörati suuremat tähelepanu subjektiivsele inspiratsioonile.

Muusikal kui mittekirjeldaval kunstivormil oli sama inspiratsiooniallikas, kuid ka kunstnikud pöördusid enam kirjanike poole uurimaks maailma tundeid ja meeleolusid. Üha enam kunstnikke hakkas illustreerima raamatuid või oma töödes kirjandust tsiteerima. See puudutas ka juugendi käsitöölisi. Gallé kasutas oma mööblis ja klaasitoodetes tsitaate kaasaegsetelt luuletajatelt, oma keraamika- ja juveelitoodetele andis ta poolkirjanduslikke nimesid.

Sümbolistlik kirjandus pani sageli suuremat rõhku müstiliste ja raskesti arusaadavate meeleolude või tunnete esilekutsumisele kui tõepärasele kirjeldusele. Juugendkunstnikud järgisid sama teed, kui nad täpse kujutamise asemel abstraheerisid looduslikke vorme püüdes pigem õrnade joonte ja erksate värvidega edasi anda lille põhiolemust. Poeedid, nagu näiteks Mallarmé, rõhutasid samuti oma loomingu kunstlikkust ja esteetilisi omadusi ning püüdsid matkida kunstnike ornamente ja dekoratiivsust keerulise keele ja ebaharilike sõnade kasutamisega.

Dekadentidele oli suurima täiuslikkuse saavutamine kunstis kõige tähtsam asi maailmas, kuna ilu oli palju olulisem kui moraalsus. Kõike võib ohverdada ilusa tulemuse saavutamise nimel. Selline äärmuslik estetitsism saavutas oma tipu Oscar Wilde`i isikus. Aastal 1895 toimunud kohus Wilde`i üle homoseksualismi süüdistuses seadis aga dekadentluse Inglismaal halba valgusesse.

Prantsusmaal oli seda laadi äärmusliku dandy näide krahv Robert de Montesquiou, kes oli suur juugendkunstnike toetaja. Kogu talle kuuluv varandus pidi olema silmatorkavalt ilus ja väärtuslik. See oli omamoodi veider ja irooniline teisend Morrise teooriast, sellest, et vaesemate inimeste kodusid tuleb parandada kõrgema kvaliteediga toodetega. De Montesquiou sai surematuks dekadentliku aristokraadi Des Esseintes`na Joris Karl Huysmans`i (1848 – 1907) romaanis “A Rebors”, mis sisaldab pikki kirjeldusi ilusatest asjadest, mis ümbritsevad kangelast. Selline väikseimagi asja väärtuse sidumine luksuse ja esteetikaga kinnitab dekoratiivsete kunstide taaselustumist juugendperioodil.

Kirjanduses esindavad juugendit veel luuletajad Hugo von Hofmannsthal (1874 – 1929, näiteks värssdraama “Narr inimene ja surm”) ja Rainer Maria Rilke (1875 – 1926), kes neile kitsastena tundunud keelepiire püüdsid muusika poole avardada. Teinud kaugemad kujutuslennud, jõudsid nad ikka tagasi maapinnale rahva elu juurde.

Eesti kirjanduses on juugendlikke jooni leitud Anton Hansen Tammsaare (1878 – 1940) loomingus. Tema peamiselt impressionismihõngulises jutustuses “Varjundid” on ka juugendlikke jooni : traagiline, kesksel kohal olev naistegelane, pessimistlikud hoovused ning loomulikult omavahel tihedalt seotud armastus ja surm. Miniatuuris “Poiss ja liblikas” loovda tuules õõtsuvad lilled ning mänglevalt, tantsivalt lendlev liblikas oma dünaamilisuses pildi, mis meenutab juugendmaale.

Tammsaare näidend “Juudit” on heaks näiteks sümbolistlik-juugendlikust teosest. Tammsaare Juudit on femme fatale tüüpi karakter. Siin on olnud Tammsaarele eeskujuks Oscar Wilde, kes on naist käsitlenud juugendlikult. Juuditis on olemas kõik vähegi juugendkunstnikke köitev : iha, julmus, saatuslikkus naises ning ülimalt traagiliselt omavahel seotud armastus ja surm.

Eestis võib leida juugendlikke elemente kirjanduses veel “Noor-Eesti” albumitest. “Noor-Eesti” üks tähtsamaid eesmärke oligi keele ja stiili uuendamine.

Muusikas tõi juugend kaasa rütmi osakaalu tõusu. Samuti ilmus heliloomingusse dekoratiivsust ja ornamentikat. Võime siseneda kõigi kunstide väljendusvaldkonda pidi inimteadvust laiendama.

Claude Debussy, olles oma värvimeelelt ning vete- ja valgusemängude eelistuselt impressionist, näitas end mõneski suhtes juugendlikuna. Seda leiab kohtades, kus meloodia muutub ornamendiks või “jumalikkudeks arabeskideks”. Seda kuuleb orkestrilugudes “Fauni pärastlõuna”, “Meri”, klaveriprelüüdides, ooperis “Pelléas ja Melisande”.

Juugendlikke meeleolusid leiab Jean Sibeliuse (1865 – 1957) loominguski. Sibelius oma “Tounela luiges” (1893) laseb inglisarvel laulda pikaldas-nukrat rohkete kaunistustega meloodiat. Kolmandas (1906) ja järgnevaiski sümfooniais lõi ta kohati lausa lillegirlande meenutava noodipildi. Richard Straussi helipoeemide helkjas orkestrikõla tuleneb pidevaist värviüleminekuist ja häälepõiminguist, millel samuti ei puudu dekoratiivsus.

Kaunistusterohkust on Mart Saare (1882 – 1963) ja ka varasemais Heino Elleri (1887 – 1970) klaveriprelüüdides. Seda on soprani vokaliisivanikutes Rudolf Tobiase (1873 – 1918) ballaadis “Sest Ilmaneitsist ilusast.”

Ornamentikaga on seotud ostinaatsus (sama helimotiivi pidev kordamine), mida juugendiperioodi muusikas hakati rikkalikumalt kasutama. Taas on siin heaks näiteks Sibeliuse sümfooniad, eriti alates Kolmandast, kus lihtne orelipunkt ja sekventsilisus asenduvad keerukamate motiivi- ja fraasikordustega. Peeter Süda (1883 – 1920) orelipalas “Basso ostinato” ja “Ave Marias” on samuti värvikaid kordusi. Sugestiivne on Cyrillus Kreegi (1889 – 1962) segakoorilaul “Maga Matsikene” oma kahel noodil korduvate hällitsustega.

Sisukord
Järgmine osa