Kodokotsin

 

Kurõnurmõn kurõ umma,

Kara'suu pääl suurõ kunna;

Sõmmõrpalon sõrrõ' liiv,

Vilbusuu ku' tsirgu tsiib.

Räägun umal ao'l oll' esiki

väiko vana viiveski.

Paadilt paadigõ võis kävvä,

kasvai Võro liina vällä.

Lartu mõtsa veeren,

Matu oja käärun,

ummamuudu ilma kaeti,

külän ummakiili asju aeti.

        Kosjälisõ

Naabritalo tütär, illos, nuur,

ku' kütse ladvaupin uman puun.

Timä talo ümbre tiirli kosiläsi

õkva nigu miipuu manu mehiläsi.

Esä hullupüürä vihha täüs ja kuri,

pinil ilgõ hamba, püstüs turi.

Tulli' poissõ egäst ilmakaarõst,

peretütär nuid vaid vällä naarsõ.

Tull' sis üts tõtõ tüü- ja pillimiis,

pini parõmb sõbõr, astsõ iin.

Küll pini kosiläst-inemisi tund

ja truult valv' perekunna und. 

Trööst

 Elukaar:

söestunud tulekaar

pilkases öös.

Värvitu vikerkaar:

ahistatud edulugu

rõõmutus töös.

Särav taevakaar:

tee tähtede taha

kui maine trööst.

::::::::::::::::::::::::::::::::::

Jõuluselgus

Laual küünlad, jõuluehted;

album, piibel, paar laululehte.

Jõuluheldes õnnis rahulolu,

trööstigem, kel kurvad olud.

Oma riik, suurilma õnnesaar.

Välkkirgas ellu sissevaatus,

kus laotub iseenda elukaar,

kaasaja karge inimsaatus.

Hetk: iialgi, või siiski hilja -

järsku säras vabaduse leek.

Õnn näha maa küpseid vilju,

sügisvärvides rikkal eluteel.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

AD 1640

Ku' Gutslaff, Urvastõ kerkoherr,

Piiblit mi' kiilde tahtsõ panda,

sis arva es kiäki, määrest rikkust

ta võis' Tartto-Võromaalõ anda.

Oll' palvin Urvastõ uma rahva miilt,

ja nii sai Jumalõga kõnõldõ uma kiilt.

Peräst Piibel paksus raamadus sai

ja kirä'sõna ka kuuli oppuses võeti.

Esi ta Talnan katku kuuli, unohtetti.

Kogonesti tõõsõ mehe' suurõs tetti.

Jõuluvärsid (võro kiil)

 Jõuluüü

Kõgõ pümmembän üün,

üll' õnnis valgusõ rüü -

pääle pikkä uutmisaigu,

Maalõ Jõululats sündü.

Ta kõrgõlt Luuja luudu,

mi' esi-indä latsõ muudu.

Tunnustähe aig sai täüs,

tull' lunastuse tuuja.

    

                                                               Jõulutunnõ'

Kuivist ossõst tei praksuva lõkkõ,

nii hämärän mõtsan sai valgõ tsõõr.

Tulõ man tulõva hellä mõttõ

ja puhas latsõ-iä jõulurõõm.

Üts puu raksat', sis vakka jäi tuul,

sääl heitü vast mõni lind vai luum.

Tsõõrin tõrvanõ õhk - külm ja värske,

om miil ja mõttõ lumitsõ, karskõ. 

Kipõlt kell jo kesküüni lännü,

aig virgudõ ja kodotiid minnä.

Lõkõ ja jõulupuu' jäävä' mõtsa,

üttegi kuuskõ taha-i tarrõ võtta.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

 Avvujärg

Ku' kolm Hommugumaa Tarka

tulli' kummardõma immä ja latsõkõst,

sis oll'tuu üts tõttõnõ ast,

et avvujär'ele saiva 

imä ja lats.

Ja nii om tuu ka mi' mail -

kallis väärtus ja kommõ.

Etnose ekvivalent

                             Mis ei tapa, sandistab

Hüljatud talent - haavatud, armistatud,

väheste poolt märgatud, armistatud.

Sandistatu ainsaks süüks - andekus,

oma tööle-tegevusele pühendumus.

    Kadestatud ande ahistajad - röökijad,

    templites talentide peale öökijad.

    Alandatud anded - nende hõlpus saak,

    ohvreid põrmustav, rahvusele taak.

On süüdistajate, pistrike söakad sõnad,

rahvusele tekitanud määratud võlad.

Läheb sajandeid, et sünniks taas talent,

hinnaline, mõõtmatu, etnose ekvivalent.

.....................................................................

            Post tenebras lux*

Ülalt ülistatud ülemus.

seadustatud õelus, kurjus.

Suurelt volitatud lurjus.

Valik - vaimupimedus.

        Kriminaliseeritud ütlused.

        Tõrjutud vabad isiksused.

        Nivelleeritud nõutud allujad,

        peavoolus pestud andujad.

Toiduahela karm käsuliin.

Mutrikese üllas perspektiiv:

tolerantselt kõigega harjuv,

isiksusena kindlalt nurjuv.

_____

*Pärast pimedust tuleb valgus.

............................................................................

Suitsiid

                 1934 aastal sooritas Eestis

                           suitsiidi 337 inimest

Laotas tiivad hiidlind üle talu,

pimenes Päike - jäi ahastus, valu.

Lahkus mees piiritus õiglase tões -

eluõigust piirati igas tema teos.

        Tõde vihas tõusis, laotusse lendas,

        kuni tappev tõde valis ohvriks ta enda.

        Polnud õigustust Looja loodu mõrvas,

        õiglane viha seda valu veel korvas.

Taunis pattu Pühakiri ja seadussilm;

vastu võttis õiglase teispoole-ilm.

Nii kadus talu toetav eluahel,

siduv lüli sugupõlvede vahel.

.....................................................................

        KIRGASTUMINE

Loojangu värvide varjude taha

kaob olevik, mis jätab meid maha.

Külm ergastav välk-kirgas valgus

paitab palet, kurb kastene kargus.

        Kaduv hetk kätkeb põlvnemislugu,

        kodumullast tärganud hõimusugu,

        kestvat kodust pereringi tuge.

Pärandatud vaimsus - valguse võit:

õnnistet heldusse lahkuvad kõik,

kui kutsub kauge igaviku hõik.

....................................................................

Minu tee

Juhata poiss tee peale, siis ei lahku ta

 sellelt ka vanas eas. Saalomoni tarkus.

Hämarduv sügistaeva laotus;

noorusaja võimaluste kaotus.

Oli tõusuteel kõrgel püüdluste lipp,

ees udulooris sinev mäetipp.

Õnneks Peetrilinna vaimu suurus

avanes sealses doktorantuuris.

Aastaid head maailmateadust

saatia isetu inimlik headus.

Ahistatud anded - ajastu peegel;

käsis-jalus ahelad - raudne reegel.

Imetleti talente, mitmekeelsust,

maailmakodanike eestimeelsust.

Taluti perverssuse tõlgendamist,

mitte genuiinset õigustamist.

......................................................

Toonast ühist minevikku seob,

valikuvõimalusteta teod.

Liivakell armutult aega mõõdab,

tööpinges keskiga meist möödub.

Veel tahe rühkida, väsinud ast,

õlgu rõhub möödaniku raske last.

Õlul tehtu ja tuleviku taak:

tulijad tõusevad kõrgemale;

näevad ja jõuavad kaugemale.

 

Mitmesugust (võrokiilse)

 

------------------------------------------

        Sabalisõ

Midä tahtsõ tuud sai,

lats pidi olõma vaid pai.

Mõtõldi-tetti kõik ta iist,

nii opati sabagõ miist.

Ütsinda jäi. Oll'gi vaba.

Mõista es muud -

ku' liputi sapa.

Elupõrgu sabagõ saatan

sai kõik, midä iganes saada.

Õndsa omma sabalisõ. 

....................................................

Päälekaibaja kaif

Vei tütärlats punkrihõ süvvä'

uma vellile Keretü mõtsa.

Sääl NKVD ta kinni võtsõ.

Oll' tuu päälekaibaja kaif.

Kümme Siberi vangla-aastat,

tütärlatsõ tervüse laasti.

Tagasi tull', kodo viil lõi, 

soojust perele ja vannulõ tõi.

Päälekaibajil- kaabakil parhillagi - 

nuil elo lill, ku' roosi äitsmin aid,

iks uma sõpru ringkaitse all. 

---------------------------------------------

Käo kuulutus

Tuu talotarõ peräst hävisi,

kos kägu kur'ält kukman kävi.

Säält peremiis sõ'an hukka sai

ja takkaperrä läüdmätä jäi.

Poig sai mennä Kurõnurmõ kuuli,

ku' joba külmäl talvõkuul kuuli.

Vast paar aastat müüdä läts,

ku' mõrvar per'naasõ tapsõ.

Külümehe' tuud hirmutüüd näivä';

Prassipallu kats hauda maa'ha jäivä.

Ku' kägu kukman käü hoovi pääl,

sis olõ-i säält luuta inämb hääd.

---------------------------------------------