Kurõnurmõn kurõ umma,
Kara'suu pääl suurõ kunna;
Sõmmõrpalon sõrrõ' liiv,
Vilbusuu ku' tsirgu tsiib.
Räägun umal ao'l oll' esiki
väiko vana viiveski.
Paadilt paadigõ võis kävvä,
kasvai Võro liina vällä.
Lartu mõtsa veeren,
Matu oja käärun,
ummamuudu ilma kaeti,
külän ummakiili asju aeti.
Kosjälisõ
Naabritalo tütär, illos, nuur,
ku' kütse ladvaupin uman puun.
Timä talo ümbre tiirli kosiläsi
õkva nigu miipuu manu mehiläsi.
Esä hullupüürä vihha täüs ja kuri,
pinil ilgõ hamba, püstüs turi.
Tulli' poissõ egäst ilmakaarõst,
peretütär nuid vaid vällä naarsõ.
Tull' sis üts tõtõ tüü- ja pillimiis,
pini parõmb sõbõr, astsõ iin.
Küll pini kosiläst-inemisi tund
ja truult valv' perekunna und.