New York, kolm päeva kohapeal
Lennukid aeg-ajalt hilinevad, mis on normaalne. Tallinn-Stockholm-London lend toimus viperusteta. London-New York 45 minutilise hilinemisega, mis taevas tehti poole tunni võrra tasa.

Uskumatute eestlaste reis võis sellega alata. Uskumatus kui selline ei olegi väga suur liialdus, mida vastastikku kogesime terve reisi vältel. Algas juba Stockholmi lennujaamas, kus küsisime kaheksa (8) korda erineva lennujaamatöötaja käest, kus kohast saab pardakaardid (boarding card) lennukile. Kõik peale ühe erandi vastasid, et lennukisse sisenedes väravast (gate) ja ongi kogu lugu. Noh, uskumatute inimestena tuli asi siiski mitmekordselt üle küsida, mille peale üks piirivalvur vihastas kui teda tunni jooksul neli korda küsitleda olime jõudnud. Uskumatus on siiski tõesti suur rumalus, teisalt jälle suur väärtus. Ehk millise mätta otsast olukorda vaadelda.

Meeletult suur Kennedy lennujaam New Yorgis väga ei üllatanud, kuid esiotsa ülevaade puudus täielikult. Üllatas aga väga pikaldane piirikontroll, mis suure rahvasumma tõttu kujunes 1,5 tunni pikkuseks sabas kükitamiseks. Kusjuures NY-i juba sai läbitud 5-6 piirikontrolli, sealhulgas üks põhjalikum läbiotsimine.

Manhattan Citysse jõudsime kriuksuva ja logiseva metrooga umbes tunniga kenasti. Pilet $2. Metroo on erakordselt räpane, neegreid täis, enamikul klapid peas ja kuulavad räppi, samal ajal tammuvad muusikarütmis. Riietus lohakas ja getolik, näts suus jne.

Orienteerumine kulges ladusalt, natuke läks aega ööbimiskoha ülesse otsimisega. Reklaamiks oli ainult kellanupp ja nupu kõrval väikeste tähtedega nimetus. Hosteli omanik väike ja väle hiinlane. Saime korraliku korteri 45 ja 46 tänava ning 9 avenüü ristumiskohas. Meie käsutuses oli pool korterit, köök ja pesemisruum. Ööbimine näo kohta 35 dollarit, seega kokku kolm päeva 105 dollarit, mis mõistagi on väga odav. Tinglikult elasime Times Square vahetus läheduses. Kogu NY City seal samas, mõne minuti jalutuskäigu kaugusel. Kohe hakkas aga silma suur hulk koristamata prahti, mis ilmselt veel uue aasta tähistamisest ripakile jäänud.

Hommikuks oli tänav juba puhtam, mis pidi olema ilmselge, sest varahommikul umbes poole viie ajal ajas ülesse kolistav prügiauto. Tekkis tunne, justkui lebaks prügiauto all ning prooviks magusat und säilitada. Nii kogu NY viibimise aja jooksul. Hommikul vara muutus liiklus juba aktiivsemaks, iseäranis suurte veokite poolest. Suurlinnale omaselt oli õhk heitgaasidest paks. Koheselt said aru, et õhk on oluliselt heitmeterohkem kui Tallinnas, Tallinnas võrreldes NY on õhk puhtam.

Esimene kohvi esimeses ettejuhtuvas kohvikus oli tähenduslik. Saime teada, milline näeb välja suur kohvi (large). Suur kohvi on umbes üle poole liitri ja hinnaks kõigest 2,5 dollarit. Saab tellida veel keskmist ja väikest kohvi. Väike kohvi võrduks Eesti suure kohviga, hind midagi alla kahe dollari. Taustaks mängis nn neegrite dzässmuusika, selline rahulik ja mõnus, teenindajadki kõik nn mustad inimesed. Üsna kohe hakkas muusikale kaasa laulma üks vanem neegrinaine, kes samuti kohvi mekkis. Julgen märkida, et laulis väga hästi, omapärase ja tugeva häälega, Eestis võiks ta vabalt lauljana tööd leida... Näis, et muidu on ta töötu ja kodutu...

NY-s ja üleüldse USA-s on mõistlik jaanuaris sisseoste teha. Just siis, detsembri lõpust alates on suured allahindlused, kuni -90%. Näiteks maailma kallimaks peetud NY 5 avenüü ostutänaval algasid Armani kampsunite hinnad 19,90 dollarist, teksad võid saada alates 30 dollarist või Calvin Klein hilbud algavad 19,90 dollarist ja teksad 49,90 dollarit jne. See mind hämmastas ning tundub uskumatu... Kõige kallimad Calvin Kleini teksad olid poes 100 dollarit. Ühesõnaga kõike, mida Tallinnas peetakse väga kalliks, on NY-s äärmiselt odav. Valik muidugi meeletu ja omapärane. Butiikide stiilis või väikekauplused suudavad pakkuda suurt omapära. NY City’st eemal asuva Soho kaubanduspiirkonnas algasid mõnede hilpude hinnad 0,99 dollarist. Samas nägi siin sellist luksust, mida Eestis ei kohta ja osades butiikides üldse hindu kaupadel polegi. Lihtsalt küsid ja hakatakse sulle viisakalt seletama, hind öeldakse viimasena, rahvastki sellistes kohtades ei käi. Paljud luksbrändid ei ole Eestiski veel esindatud.

NY kaupmehed on osavad sulle kaupa pakkuma. Tuleb meelde ühe mustanahaliste kauplus, kus müüdi omapäraseid rõivaid. Omanik Bangially, pärit Gambiast, NY-s elanud 20 aastat. Väga hea kaupleja ja superteenindaja. Väike looke selle kauplusega seoses.
Üks itaallane, ainuke valge külastaja peale meie, tuli ühte paari sokke mitu päeva hiljem kauplusse tagastama, lihtsalt ei meeldivat... Sellele eelnes temperamentne kümne-minutine kriitika sokipaari aadressil jne, aga osav omanik müüs talle lõpuks mitu paari sokke kaasa... naera või ribadeks.
Kui oled aga osav ostja võid rahumeeli saada kuni kolmandiku allahindlust, ainult ole tubli sõbralikult lobisema ja mõistlikult tingima. Mõistlikult selles mõttes, et kui üle pingutad, siis kaupa sulle lihtsalt ei müüda, tegelane võtab nõuks solvuda. Kui oled aga liigselt usaldav ostja, siis võib juhtuda, et öeldakse sulle kõrgem hind, antakse vähem raha tagasi või hoopiski poetatakse pihku Rootsi või Kanada münte. Näiteks hilpu kotti pakkides sokutatakse liiga suur number või liiga väike number, mida niikuinii keegi osta ei soovi. Ostutšekki kõrge kaarega kotti lennutades tuleb olla tähelepanelik, et äkki said hoopis valge paberilipiku. Kaubamajas võid julgelt maksekaarti kasutada, väiksemas tundmatumas ostukohas ei soovita...
Turistide petmine on väga levinud ning tüüpiline ja silmad tuleks lahti hoida. Seega kui midagi ostma tõttad, siis küsi ennem alati lõplik hind ja veendu, et saad õige kauba!

NY on koht, kus mitte millestki tehakse midagi. Kolme-korruselise väga uhke M&M kaupluse ere näide Time Square-l. Kommidest on tehtud täielik hitt. Võid osta M&M kaubamärgiga riideid, suveniire, $3000 nahktagi, kuulata, mida kauplusearvuti su tuleviku kohta välja pakub jne. Ilmselt see ongi NY ja ehk USA, killuke kindlasti. Näiteks Eestis võiks teha sprotimaja, müüa sprotikingi, hilpusid, sprott võiks sulle tulevikku ennustada jne. Jalas sproti logoga sokid ning oledki tähenduslik inimene. Ja Eesti saabki tuntuks kui ühena hea sproti pakkujana. Foto1 Foto2 Foto3 Foto4

NY-s kuuleb pidevalt tuututavaid autosid, politsei vms sireene. Silma jäi palju inimesi, kes omaette räägivad kõva häälega, püüavad tähelepanu saada, kes küsib raha, kes lihtsalt üle tänava oma elamustest räägib jne. Rahvaste paabel nagu korduvalt märgitakse.
Näiteks ühes tagasihoidlikus restoranis õhtustades jäid silma kaks geid, kes meist üle ühe laua istusid. Nad olid väga aktiivselt teineteisega ametis, kuni sinnamaani, et oleksid üksteist, peaaegu, et lahti riietanud... Või teisel pool vastaslauas istus üks paarike, kus umbes 40-ne punetava näoga täies elujõus ülevoolavalt lõbusas tujus kõvahäälne naisterahvas seksist rääkis. Tema kaaslane oli aga selline umbes 30-ne kõhna poiss, kes suure uudishimuga seda kuulas. Või ühel teisel päeval üks vastaslauas istuv tütarlaps puuris kümmekonna minuti vältel üleannetult ja ahnelt oma silmad minusse... selline käitumine oli muidugi huvitav ja tekitas erinevaid mõtteid...
Ega see kõik enam ei üllatanud, NY-s on kõik võimalik.

NY on täis üllatusi ja kui arvad, et oled teadja, siis nii mitte kohe pole. Üllatusin siiski, kus mustanahaline valget mõnitab. Metroo töötaja (neeger) ei müünud mulle lihtsalt piletit, R-le ja K-le jällegi müüs. Kaks korda seisin järjekorras ja kaks korda saatis kuu peale, võtku pilet automaadist. Automaati aga käsitseda ei oska ja selgeks õppida ka ajapuudusel ei viitsinud (hiljem sai asja muidugi selgeks). Üks neegrinaine nägi lugu pealt ja tuli appi – ostis automaadist pileti ära, aga automaat väljastas vigase magnetribaga pileti. Mõnitamine jätkus. Neeger ei lasknud väravatest nüüd läbi, kord suunas ühe läbipääsu juurde, mida ei avanud, siis teise juurde jne. Kokku 5-6 korda. Ilmselt talle tegi kellegi abitus nalja. Lõppeks üks latiino sekkus ning neeger tegi väravad lahti. Kogu olukord ajas nördima, aga noh, pole hullu.

Tahtsime sõita metrooga paar peatust edasi Rockefeller Centerisse. Viimaks jõudsime 50-le tänavale. See on juutide linnaosa. 99%, keda nägime, olid juudid, meestel habemed ees, mütsikesed peas jne. Täielik visuaalne šokk peaks mainima. Ühe venna käest küsisin teed, see pani eest peaaegu jooksu, olime vist võõrad vales kohas…
Mingil hetkel jõudsime Tai või Hiina linnaossa, kirjad hieroglüüfides, pilusilmad ümber jne. Asi hakkas kummaline tunduma. Pole pilvelõhkujaid, kollaseid taksosid, politseisireene kuulda jne, ainult kahekorruselised majad ja paks udu. Ometigi peaks just siin asuma Rockefeller Center… ühe pilu käest küsin, et kus siin asub Broadway ja kus Manhattan… Pilu midagi keelest aru ei saa, aga sõna Manhattan oli selge. Purssis, et kaks minutit ümber nurga ning olemegi Manhattanil… OK, väga kummaline case (juhtum, lugu).
Küsisin ühe neegrinaise käest täpselt sama ja ta jäi imestusest keeletuks. Olime nimelt sõitnud metrooga täpselt vastassuunas, üle Hudsoni jõe vist pärapõrgusse… Kõige huvitavam, et pärast jõge on metroo peatuste nimetused peaaegu täpselt samad nagu Manhattanil. Tänavate skeem ja järjestus identne ehk nimetuseks võiks panna Little Manhattan….oma pisikeste majadega.
Ühest küljest eksimine tegi väga nalja, naersime, nii et kõhud kõveras, teisalt hirmutas, et mine tea… Oli ka pime, tänavatel üksikud piludest kohalikud jne, ega ei soovinud, et midagi juhtub…

Metrooga tagasi ja nüüd õige Rockefeller Centeri juurde. Väga võimas vaatepilt, kus pilvelõhkujad, elu keeb, tulede meri jne. Sealhulgas pakutakse althõlma kokaiini osta… Luksus ja vaesus käivad käsikaes, suur kontrast, ei ole midagi öelda. Foto5 Foto6 Foto7 Foto8
Mööda Broadwayd läksime koju, teatrite, kunstisalongide jne tänav, rahvas igal pool etendustele jne järjekorras, uhked tualetid ning parfüümide pilved hõljumas. Foto9 Foto10 Foto11 Foto12 Foto13 Foto14 Foto15 Foto16 Foto17

Võimas vaatepilt jääb Empire State Building vaateplatvormilt linna kaeda. Soe soovitus ülesse ronida ning saada positiivsete emotsioonide osaliseks. Väga head kaadrid saab. Tuleb teada, et kui alla minek on, siis tee viib ainult läbi suveniirikaupluse. Väga hea idee iseenesest. Julgen märkida, et suveniirid kaupluses on tõesti kenad ning tähelepanuväärsed. Foto18 Foto19 Foto20 Foto21 Foto22 Foto23 Foto24 Foto25 Foto26 Foto27 Foto28 Foto29 Foto30 Foto31 Foto32 Foto33 Foto34

NY-s on mõistlik viibida vähemalt kümme päeva, et mingisugunegi ülevaade saada. Kolmest päevast, mida meie seal viibisime, jääb tõeliselt väheks. Kui oled autoga, siis tea, et parkimine kõige kuumemates kesklinna piirkondades maksab 2-2,5 dollarit tund, sealhulgas garaažis. Kui üldse City-t piirkondadeks eraldada saabki, igal pool keeb elu.
Oleks tahtnud vaadata veel vabadusesammast, sõita laevaga ümber Manhattani saare, külastada Little Italy ja Chinatown linnaosa, paraku aega oli napilt.

 

Washington, neli päeva
Washingtoni jõudsime hilinemisega, lennuk väljus NY-st tunnike hiljem. Õnneks, muidu oleksime ka võib-olla maha jäänud. Pidev rutt ja ajapuudus kollitasid veel viimasel NY päeval. Foto1

Katsetuseks ööbimiskohta ette ei broneerinud ja kui õhtul kohale jõudsime, siis tuba ka ei saanud. Õnneks oli mul meeles ühe teise koha nimi ning taksoga jõudsime sinna kiiresti. Piirkonnas on baarid ja kõrtsud, kus noored aktiivselt lõbutsevad, pillerkaar kestab nädalavahetusel öö läbi jne.
Klienditeenindajaga aga pikalt rääkida ei saanud, samuti segada ei tohtinud, sest ta vaatas telekast pesapallimängu ehk tüüpiline ameeriklane. No pole viga. Teine vend siis vormistas meile pärast pikka vestlust toa ning olimegi õnnega koos.
Ööbisime ühikatüüpi majakeses. Ümberringi noored, vanuses 20-30, enamikud tudengid, erinevatest rahvustest – prantslased, sakslased, itaallased, kutt Kanadast, rastapatsidega noormees Jamaikalt jne. Huvitav, et üks prantslanna oli poolteist aastat tagasi Tartut külastanud, oli vist vahetusüliõpilane olnud. Kiitis Tartut, et armas ja pisike linnake.
Meie tuba külastas öisel ajal aeg-ajalt lõbus suurte kõrvadega hiireke. Krõbistas natuke ja kadus tinatuhka oma teed. K-i ootamatu võõras külaline hirmutas... Kõik see tegi nalja. Kah nüüd mure, hiir majas! Kindel, et Ameerika hiir erineb Eesti hiirest, juba väliselt, et kõrvad on kenasti suured. Vast seetõttu tunnemegi multikat nimega Mickey Mouse kui suurte kõrvadega kelmikast hiirekesest.

Foto2 Foto3 Foto4 Foto5 Foto6 Foto7 Foto8 Foto9 Foto10 Foto11 Washington paistab silma erakordse puhtusega, inimesed on väga viisakad ja tundub, et haritud. Riietus on väljapeetud ja soliidne. Kohalike sõnul on tegemist ülikoolilinnaga. Vaatad inimesele näkku ja saad aru, et ta mõtleb ja loeb palju, pilgus on sügavust, erinevalt NY-st. Võiks kindlapeale väita, et NY ja Washington on täiesti teistsugused maailmad. Lisaks erakordsele puhtusele, millega Washington üllatas, siis paljudel autodel on uksed lukustamata ning politseidki näeb väljaspool kesklinna harva. Mitte ühtegi räpast autot ei kohanud. Huvitav, et hulkuvaid koeri ega kasse ka kuskil näha polnud, sealhulgas NY-s.

Kapitooliumi juures sõin elus esimest korda Big Maci. Nalja nabani, nii et ninast coca välja tuli, sedagi esimest korda elus:) Ja metrooga on meeletult sõidetud. Foto12 Metroo on äärmiselt puhas ja süsteem töötab väga täpselt. Pilet maksab kõigest $1,35, kuukaart oluliselt odavam. Metroos ja üldiselt tervikuna Washingtonis oli mustanahalisi ja latiinosid suhteliselt vähe näha, enamiku moodustavad valgenahaliselt. Vähemalt visuaalselt näib nii.

Siiski jäi mulle silma üks kuulus mustanahaline näitleja, Washington City ääreala ühes supermarketis Safeway Store. Puuviljaosakonnas kokku juhtusimegi, Morgan Freeman on tema nimi. Arutlesin endamisi, kas küsida autogrammi või teha temaga koos pilti, aga olukord oleks nõmedalt välja kukkunud. Inimene ostab rahulikult süüa ja sina tüütad teda. Sinnapaika see mõte jäigi. Küll huvitas toiduainete hinnatase. Hinnanguliselt on Washingtonis toiduained ca 20% odavamad kui Tallinnas. Oli ka väga palju huvitavaid leide. Näiteks vaarikamahla liiter 12.50 kr, maasikakilo (California oma) 60 kr jne.

Söömine on USA-s omaette elamus, mis teatud aja pärast aga hakkab ära tüütama. Üldiselt on väljas söömine võrreldes Tallinnaga ikkagi kaugelt odavam. Levinud on hamburgerid ja pizzad – suurt rõhku pööratakse nisutoodetele. Samuti on hiina kööki palju. On kõike veel, aga just need hakkasid enam silma ja tuli ka kõhtu täita. Foto13

Washingtoni Georgetown linnaosas Foto14 Foto15 astusime ühte hiina vms kööki sisse, et midagi teistmoodi hamba alla proovida. Küsisin, kas neil praadi ka on pakkuda? Hiinlanna vastas, et on ja viitas suuremat sorti saiale, mille vahel kotlett, kapsas jms. Täpsustasin küsimust uuesti ja vastati, et võivad pakkuda igat sorti “praade”, ka kolme saiakihiga praade... Raputasin uskumatult pead ning küsisin, kas saiata praadi ka on?
Hiinlannat küsimuse püstitus niivõrd üllatas, et ta ei osanud kosta silpigi enam... Kaks kaastöötajat jäid samuti mind põrnitsema, justkui oleksin ilmaime. Nii me siis vastastikku uudistasimegi teineteist.
Olukord oli ühes küljest koomiline, teisalt totter. Lõpuks püüdsin teema naljaks pöörata, aga hiinlased enam aru ei saanudki, vangutasid vaid pead.

B. Obama on tehtud poiss ja temaga seotud nänni on terve Washington City täis. Mida kõike temast müüakse, seda peab oma silmaga nägema. Arusaadav kah, varsti saab temast ametlikult USA president.
Uuelt presidendilt oodatakse palju ja võib-olla just seepärast sattusime peale demonstratsioonile Palestiina vabaduse eest Valge Maja esisel väljakul ja pargis Foto16. Enamik demonstrante olid moslemid ja osa nendest palvetasid. Hinnanguliselt oli skandeerijaid ca 1000 inimest Foto17.
Oli tähele panna palju USA eriüksuslasi, kes jõuliselt end näitasid, eriagente, politseid jne. Kõike mõistagi filmisid erinevate telekanalite võttegrupid Foto18.

Washington on väliselt väga rahulik ja roheline linn. Seda asjaolu kasutavad meelsasti ära tervisesportlased. Üllataval kombel jooksevad enamik ringi lühikestes spordidressides ja palja peaga, samas kui väljas on mõni kraad külma. Üleüldse tervisesportlasi oli suhteliselt palju liikumas. Oli näha ka inimesi, kes rahumeeli väga õhukeselt riides käivad. Antud asjaolust tuletan, et paljud tegelevad karastamisega. Võimalik, et analoogsed liikumisedki on olemas. Üsna positiivne.

Positiivsust lisasid juurde oravad. Ja-ja, just nimelt oravad! Kapitooliumi juures asuvates pargikestes elavad oravad, tulevad ligi ja uudistavad. No muidugi, süüa tahavad. Ja annadki talle peost sõbralikult pähkleid. Mida teeb aga oravake?! Tuleb lähemale ja hammustab sind... No tõesti! Nii juhtus kahel korral kui R oravaid sööta üritas.
Võiks kohe panna suure sildi parki ülesse – “ära toida oravaid tundmatus kohas, hammustavad sunnikud!”
Tuleb välja, et täiesti ülbed oravad! Kui natuke mõelda, siis teguviisil on oma iva juures. Orav käitub ju kavalalt. Pakud talle süüa, tema hoopiski hammustab, sina ehmatad ja pilladki pähklid maha. Lihtne, kas pole? Ja teised oravapoisid saavad rahumeeli maiustama tulla.
Ühekorraga nägin 15 oravat. Vaata kui põnev! Foto19 Foto20

Süüa soovivad ka kodutud. Üks üritas meiega asjalikku kaupa teha ja mütsi 30 sendi eest maha müüa. Paraku ta pidi meis pettuma. Meie aga ei pettunud ja tõttasime edasi.

Washingtonis on palju turiste. Kuuleb erinevaid keeli, sealhulgas vene keelt. Mac kaubamajas vestlesin ühe müüjatariga vene keeles. Tuli välja, et ta on juba 16 aastat USA-s elanud, päritolult hoopiski Lääne-Poolast.
Vene keelt kohtasime ka väga huvitavas kohas. Kapitooliumi üks turvajatest oskas mõne sõna vene keelt ning oli väga üllatanud, et oleme Eestist. Foto21 Foto22 Foto23 Foto24 Foto25 Foto26 Foto27 Foto28 Foto29
Politseiauto peale on kirjutatud Igor, ju see tema nimi vist on.Ta teadis väga hästi, kus on Eesti, kui suur on pindalalt, palju elab inimesi jne. Väga meeldiv. Foto30 Foto31

Jõudsime käia veel Botaanikaaias, Indiaani muuseumis ja aeronautika muuseumis. Aeronautika muuseumis saab sõita ka lennusimulaatoritega. Muuseumitesse soovitaks kindlasti minna. Pea kõik on tasuta, ainult aega peab palju varuma.

Washingtonis soovitaks kindlapeale veeta vähemalt nädala, et väike ülevaade saada. Foto32

 

Miami, kolm päeva
Miami üllatas meid positiivselt juba lennujaamas kui uksest välja saime. Pauhti, lõi vastu tugev leitsak. Leitsak selles mõttes, et kui tuled jahedast Washingtonist, siis eestlasele harjumatu suur kuumus on ootamatu. Tegelikult väga karm seis ei olnudki, kõigest +26 C.

Takso sõiduhind on jäigalt fikseeritud, nii et saimegi kenasti $32 eest South Beach-le Foto1 Foto2 Foto3 Foto4 Foto5. Naistaksojuht veel spetsiaalselt rõhutas, et soovib tippi saada. Ega me kadedad ole, ikka sai. Jõudsime just õhtusöögiks, mis hosteli hinna sees. Öö näo kohta $25. Täiesti talutav ja väga odav. Nurisemiseks mingit põhjust ei ole.

Vähemasti poolte kohalike elanike emakeel on hispaania keel. Pole ka midagi imestada, Miami on populaarne elukoht Kuuba emigrantidele, Ladina- ja Lõuna-Ameerikast tulnutele. Kohtab aga vähem mustanahalisi.

Esmaspäevasele kohaselt oli Miami South Beach paksult rahvast täis. Seda ilmselt sellest, et aktiivne nädalavahetus on möödas ja seltskonnad taastuvad väsitavast trallist. South Beach on üldse Miami Beach-i Foto6 Foto7 Foto8 Foto9 Foto10 Foto11 Foto12 Foto13 kõige aktiivsem ja melurohkeim piirkond. Iseäranis Washington ja Collins avenüü, alates 5-st tänavast kuni Lincoln tänavani.
Siia tullakse end näitama, kalliste autodega sõitma, “vallatud “ tütarlapsed pakuvad igapäevaselt oma tasulisi teenuseid, eeskätt nädalalõppudel kui palju turiste liikvel. Kätt südamele pannes võib julgelt väita, et siin liigub erakordselt palju silmapaistvalt kauneid naisi. No võtab ohkama... Kindel on ka see, et naispere rõõmustaks suuresti, sest siin liigub väga palju mehi, kelledele naised hea meelega järgi vaatavad. Sealhulgas lausa tänavapostidele on kleebitud kuulutused, kus gigolo pakub oma teenuseid, alates pesu pesemisest, tubade koristamisest kuni saatjaks olemisest ja... Ja-ja, seksapiilsus hõljub siin õhus igal ruutsentimeetril, võta või jäta. Naised, kes kudrutavad meestega, asjalikud mehed, kes sosistavad piigadele või daamidele tähenduslikult midagi kõrva ning naeratavad teineteisele mõistvalt jne. Selline on South Beach-i elu ühest küljest. See on koht, kus tasub aeg maha võtta.

Tavapärane on kui mööda tänavat sõidab näiteks kollane Lambhorgini, tõmmu mehelik mees roolis, naeratab laialt ja landib naisi. Ta sõidab aeglaselt, siis annab hetkeks gaasi ning paneb auto tuntavalt kõvasti urisema. Ja selline macholikkus ning tugevad helid lausa kutsub piigasid silmi pöörama või unistavalt mõtisklema, pilk uppunud tumedanahalise poisi põhjatutesse silmadesse. Või on autoks hoopis punane Ferrari, limusiiniks pikk Rolls-Royce jne. Täiesti igapäevane nähtus, aga vähe esinev Eestis.

Teisipäeva hommikuks on esmane visuaalne ja emotsionaalne šokk mõnevõrra pehmenenud ning saab “kainema” pilguga Miami elusse sukelduda.
Kui otse South Beach-l sisseoste teha, siis tõesti, mõistlik on külastada ärisid alates 5 tänavast kuni Lincolni Street Washington ja Collins avenüü vahelisel alal. Väga popp on muidugi Lincoln Street oma äridega.
Suuremad ostukohad on laiali pillutatud erinevatesse kohtadesse, näiteks Aventura Mall, Dolphin Mall, Sawgrass Mills ja miljonäride piirkonnas paiknev Bal Harbour-s asuv http://www.balharbourshops.com/.
Hinnaalandused kaubanduses tervikuna kuni -90% ja täiesti uskumatult madalad hinnad. Mõistagi on hinnaskaala seinast-seina. Siin võid osta tuhat korda ja ikka ostad midagi erilist. Tähelepanuväärne, et kaupluste vaateakendele paigutatud plastmassist naismannekeenide rinnapartii on väga suur või kui reklaamitakse meeste aluspükse, siis teatud juhtudel on plastist meesmannekeeni esiosa, kus on peidus mehe “imerelv”, paisutatult suureks tehtud . Selline asjaolu hakkas silma. Tõepoolest, Miami omapära.

Bal Harbour ostukeskuses on Carmen Kassi suur plakat ülesse riputatud. Ta on üks reklaamnägudest. No tekkis selline kodune tunne. Keskus ise on väljapeetud ja omalaadne. Palmid kasvavad otse vestibüülis ning rohelust on palju, purskkaevud ning veesilmas ujuvad suured värvilised kalad ja kilpkonnad. Seltskond samuti tavapärasest erinev. Parklas on reeglina ainult kallid autod ja turvamehed igal nurgal. Üllatas aga mõne üksiku müüja üleolev suhtumine sinusse, erinevalt tavapärasest, mis on viisakas ja sõbralik. Sind vaadati kui prahti või suisa vaadati sinust “läbi”, justkui tühjast kohast ja jäi kuulmata tervitus.
Näiteks sisened kauplusse koos ühe soliidse paariga ning müüjate tähelepanu on pööratud ainult neile, tulevad kohe ligi, mesimagus nägu ette manatud ja hästi treenitud lipitsemine võis alata. Selline käitumine meenutas teatud mõttes ja nurga alt “kuldset” NSVL aega.
Peaks mainima samas, et maailma ühes kallimas ostukeskuses on hinnad siiski madalamad kui maailma ühe “rikkama” linna Tallinna müügipunktides, kus nagides või riiulil on mõned üksikud pudinad ja neidki üritatakse ränga hinnaga rumalale kaasmaalasele maha müüa.

Lincoln Streetil tuuritades tekkis äkki idee osta üks korralik Canoni kaamera. Põhjuse selleks andis kaamera madal hind, mille oleks saanud üle 15 000 krooni odavamalt kui Tallinnast ostes.
“Kus kohast te olete”, küsis ülevoolavalt sõbralik müüja kui kauplusse sisenesime.
“Eestist”, vastasin.
“Ah Eestist, vanad sõbrad, ja-ja”, noogutas müüja veel sõbralikumalt pead.
Selline äratundmisrõõm tundus hea palsamina ning küsisin igaks juhuks Eesti kohta üle, äkki mees eksib või kuulis valesti.
“Loomulikult tean, see on seal... tagapool...”, rehmab käega selja taha.
Lõpuks jõudsime koos ikkagi selgusele, et ta ei tea, kus Eesti asub ja sai lühidalt öeldud, et Euroopas. Tundus, et geograafia tunnist koolis viskas ta poppi ja edasine seletamine näis mõttetu. Selline väike süütu vale lisas poodlemisele vürtsi juurde ning tegi olemise lõbusamaks.
OK, palusin näidata ka head objektiivi, mis kaamerale sobiks ning välklampi. Kiire arvutus näitas, et objektiivi saanuks hulga odavamalt, välklambi hind oli Eesti omaga võrreldav. Komplekti maksumus oli muidugi kopsakas, teisalt kraam hea. Ja asusin tingima.
Tingimise käigus langes kupatuse hind $890 lisaks eelnevale madalale hinnale ehk nüüd oleks hinnavõit kokku olnud ca 32 000 krooni võrrelduna Eesti hindadega. Tekkis aga üks pisike nüanss. Kauplemise käigus vahetas itaallasest müüja osavalt kalli objektiivi oluliselt odavama vastu... Märkasin vahetust alles mõne aja pärast ning tõstsin objektiivi kõrvale ja ütlesin viisakalt, et objektiivi ma siiski ei taha. Tema jälle tõstab objektiivi teiste asjade juurde tagasi. Nii me siis arutlesime ja tõstsime objektiivi ühest kohast teise.
Itaallane hakkas vihaseks ja ägedaks minema, hääletoon kõrgenes ning žestikuleerimine muutus äkilisemaks ja intensiivsemaks. Lõppeks viitas oma hallidele juustele ja ütles, et minusuguseid käib siin iga päev tingimas ning ta on praeguseks lõplikult tüdinenud. Ta ei müü mulle mitte midagi kui kogu komplekti ära ei osta. Ei saa ma eraldi fotokat ega ühtegi muud kribulat. Loomulikult oli komplekti sees too odav sahker-mahker objektiiv, mille ta salamahti teiste asjade hulka sokutas ning kallima leti alla tõstis.
“Kompott” ei tundunud ka mulle enam atraktiivne. Lisaks mage maitse suus, et suure ostu korral üritatakse sind tüssata ja kui maksad kaardiga, siis mine tea, äkki kopeeritakse ka kaart ära... Uskumatu eestlasena tekkis lisaks kahtlus kauba kvaliteedi ja päritolu suhtes, ei usu neid kuradeid enam...
Ostutuhin vaibus vaikselt, lahkusin pead vangutades poest, keevavereline itaallane järgi vaatamas.
Kokkuvõtvalt oli kõik positiivne, rikastusid kogemuse võrra, said omamoodi suhelda ja õppisid teisi inimesi enam tundma. Koorus üks väike tõde, et ära satu kauplemisega hoogu ja säilita külma pead. Sa ei tea iial, kes sinu vastas on, on ta ausus ise või väike suli.

Washingtoni avenüül asub üks tore jõusaal. Mõtlesime, et lähme kaema, vaatame saali ja lobiseme inimestega. Lausa suurepärane idee! Oled ju ise aastaid treeningutega kokku puutunud, palju jõusaale ja treenijaid näinud. Kodusesse miljöösse on ikka tore sukelduda.
Teisel korrusel võtab meid vastu tore administraatorineiu ja küsin:
“Kui palju teil aastamaks on?”
Neiu ulatab paberi ja palub blanketi ära täita. Blanketile tuleb kirjutada sinu täisandmed ning soovitaja kontaktid, kes sind siia saali soovitab jne.
Ausalt öeldes ei viitsinud seda paberit täitma hakata, huvitas hind ja lihtsalt ringi vaatamine. Pärast mõningast vestlust ja neiu visadust sundida inimest paberit täitma, kutsuti viimaks klubi manager.
Manager ei olnud aldis hinda mitte kohe ütlema ja rääkis erinevat mulinat, mis on segu reklaamist, rahast ja veel millestki, millesse ei hakanud süvenemagi. Ütleme nii, et ilus jutt, aga täiesti sisutu. Minule kui professionaalsele treenijale ei ole ikkagi mõtet mulli hambasse puhuma hakata. Kõik on enam-vähem niigi teada ja selge, ammu läbi proovitud ning kogetud.
Pärast mitmekordset küsimist, mida aastalugu maksab, madaldas manager häält ja tähendusrikkalt ütles:
“It’s very private club” (see on täieline-väga-top jne eraklubi...).”See on Miami top-klubi” jne. Pööritas veelkord põhjalikult silmi ja ütles võimalikult mahedal ja soliidsel häälel, et aastamaks on 15 000 dollarit. Siis ta neelatas kramplikult, väristas kergelt õlgu ja hakkas pidevalt noogutama ning pungis silmadega mind jõllitama.
Selline käitumine ja number võttis mind sekunditeks keeletuks. Esmane, mida vastuseks kostsin oli üllatuslik:
“Why?” (miks)
Manager noogutab juba pead nagu vedrunukk ja korrutab:
“See on top, see on eraklubi, Miami absoluutne tipp, siin käivad sellised inimesed...” jne. Ja pidevalt vaatab läbitungiva pilguga mulle otsa.

Jah. Numbri küsimine võttis manageri keeletuks, numbri kuulmine võttis mind hoopis keeletuks. Olin sõiduvees kuni numbri kuulmiseni, aga pärast mitte.
Manager ei olnud omas elemendis kuni numbri ütlemiseni, pärast ütlemist aga küll.
Niimoodi see inimeste vaheline suhtlus ongi vahetevahel. Huvitav igatahes ja taas põneva kogemuse võrra rikkam. Huvi saali vastu kadus tegelikult kiiresti, aga esmane visuaalne vaatlus näitas, et treenijad on täiesti tavalised kahel jalal kõndivad inimesed, saali sisustus üsna hea, aga ei midagi erilist.
Ahjaa, küsimuse peale, kus asuvad odavamad saalid Miamis, manager enam midagi kosta ei osanud, ütles vaid, et ta ei tea...
Kokkuvõtvalt mõjus jõusaali külastamine igati positiivselt ning meeleolu oli jätkuvalt kõrgel tasemel.

Miami ja teiste USA linnade liikluse omapära on selles, et kui jalakäiale põleb punane tuli ja kui sa juhuslikult teed ületama hakkad, siis reeglina enamik autojuhte peatub viisakalt ning lasevad su üle tee. Jalakäiad vast seetõttu nii lugupidavalt keelavasse fooritulesse ei suhtugi ning ületavad sageli punase tule ajal teed. Ja-jah, püütakse ka sõidukeid jälgida. Tähendab, autojuht on üsna tähelepanelik. Siiski on vähesed juhid, kes sinust heameelega üle sõidaksid ja annavad närviliselt signaali.

Võtsime takso ja kimasime South Beach’ilt kaugemale. Tavapärane küsimus, mida taksojuht küsib, et kus kandist turistid oleme. “Targalt” vastasime taas, et Skandinaaviast, et niikuinii mitte keegi Eestit ei tea. Kätt südamele pannes märgin, et nii NY-s, Washingtonis kui Miamis enamik ikkagi teab või on kuulnud, kus on Eesti, et on olemas selline riik nagu Eesti jne. Asukohana Skandinaavia ei ole vast kõige täpsem määratlus, aga Baltikum tuli täiesti välja jätta, sest kohalik võib aru saada, et oleme hoopiski Baltimore'st.
Kuuldes Skandinaaviast, juht noogutas mõistvalt ning täpsustas, et kus kandist Skandinaaviast?
Saades teada, et Eestist, noogutas taas ja lisas, et meil on kena Klooga rand.
No nii, üllatusime! Ei oska ju oodata, et hispaania aktsendiga inglise keelt rääkiv tumedat verd mees Eesti pisikest kohakest teaks. Aga teab!
Paar aastat tagasi käis kruiisireisil ja laevaga Klooga rannast mööda sõitsidki, mõni tund külastas ka Tallinnat.
Hea mälu mehel mitu aastat hiljem, uskumatu!

Jutt keerdus ühe otsaga ööelule ja sellega seonduvale. Ilmselgelt on lõbus piirkond ikkagi South Beach. Taksojuht teadis märkida, et selles piirkonnas on prostitutsioon vene maffia kontrolli all, kes avastas Miami 1999 aastal.
Narkoturul pidavat aga itaalia maffia kõva käsi olema. Võib-olla on see ka tõsi. Näiteks South Beachil pakuti üsna avalikult kokaiini, nojah, samuti NY-s astus korduvalt ligi mõni onu ning soovitas kokaiini osta. Itaallaste kontrolli all pidavat olema ka Miami ja USA üks vingemaid ööklubisid Club Space kuhu mahub oma paar tuhat külastajat.

Taksojuht hoiatas lõbutüdrukute eest ja seonduvalt sellega rääkis ühe loo kui ta parasjagu tööl oli ja mis nädalapäevad tagasi juhtus ühe soomlasega.
Hilisel õhtusel ajal oli soomlane mööda Washington avenüüd jalutanud ja nägi läbi akna ühte mustanahalist kaunitari õhtustamas. Nende pilgud ristusid ning kaunitar tegi mehe suunas ühe kerge õhusuudluse. Selline ootamatu paari sekundiline meelas tähelepanu mõjus ülitugeva magnetina ning soomlane jäi mõne sammu kaugusele tänavale soolasambana passima. Ei läinudki kaua aega kui piiga mehele ligi astus ning ennast tutvustas. Vahetatud mõned viisakusväljendid ning “töötasus” kokku lepitud asuti hotelli poole teele. Tekkis aga väike takistus. Nimelt piiga ei tahtnud võtta vastu sularaha, mida talle taskust antakse, vaid tema arvates on kindlam, kui mees võtab automaadist kaardiga raha. Põhjendus selline omamoodi, et kui annad preilile taskust või rahakotist jms raha, siis justkui ostad teenust illegaalselt (prostitutsioon ei ole Miamis legaalne). Kui aga võtad raha automaadist, siis justkui raha andmine oleks seaduslik kuna automaat asub USA pinnal, millest tingituna teenus oleks seaduslik... Üsna segane jutt, aga just selline segadus tekkis... No tekkis ka seetõttu, et sommi vilgas mõtlemine asendus nö hämarolekuga ja “unes kõndimisega”, kus pilk oli temakese põhjatutesse sügavatesse silmadesse uppunud ning hinges vasardas ainult armukirg... Justkui hallutsinogeen, mis-kes on jäädavalt sind oma pehmesse ja kindlasse haardesse võtnud.
Nii astutigi tipa-tapa käsikäes ja tibukese juhendamisel ühe kindla rahaautomaadi juurde.
Tekkis aga taas takistus. Kaardi kood oli meelest läinud. Siia sobiks nüüd lisada ühe Eesti rahva vanasõna:
“Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem”.
“Eksinud hing” helistas hotelli, kus pojapoeg magusasti magas. Papi oli pojapojaga nimelt reisil... Palus poisil takso leida ja põuetaskust vanaisa teine krediitkaart kaasa võtta. Kuulekas pojapoeg nii tegigi nagu palutud. Meie taksojuht tol õhtul tööl oligi, kes lugu värvikalt ning detailselt kirjeldab.
Elunäinud mehena, jagas juht asja kiiresti ära, millega-kellega tegu. Tegi poisile selgeks, et vanaisa peab piiga kohe sinnapaika jätma, muidu piiga võib koodi ja kaardi põssu panna.
Õnneks pojapoja sõnad mõjusid papile jahutavalt ja lugu lõppes hästi. Preili viidi taksoga sinnasamasse söögikohta ja ise läksid hotelli tudile.
Asja iva seisnes selles, et kui sisestad kaardi koodi automaati, siis “treenitud” piiga peilib koodi välja või on automaadil kaardikopeerija juba peal. Seejärel minnakse rahulikult hotelli ning “mängimine” võib alata. Mänguhoos aga tütarlaps uimastab su, kas taskurätikuga, mis on tugevatoimelise uimastiga kokku tehtud, sokutab su joogiklaasi uimastavat ainet (näiteks silmatilgad) või muul labasel viisil. Seejärel on edasine lihtne. Kõik paremad asjad, rahakott ja kaart lähevad oma teed... Kui mõne tunni pärast pead valutades silmad avad ja avastad, et oled paljaks varastatud ning pangakonto kaardi abil tühjendatud, siis on juba lõplikult hilja reageerida. Võib isegi nii juhtuda, et ka riided on kaasa võetud, et reageerimine oleks veelgi vaevalisem. Selline kuriteoskeem pidi Miamis väga levinud olema, mida küll teavad kohalikud, aga enamik turiste mitte.

Majanduskriis näitab end ka South Beachil. Paljud ärid on suletud ning tühjasid ruume püütakse uuesti välja rentida. Pole aga ettevõtjaid leida, sest turistide arv on drastiliselt langenud. Seetõttu ei suuda ärid end ära majandada ning kõrget üüri tasuda. Võib-olla just seetõttu paljud ööklubid lausa kättpidi üritavad kliente tänavalt sisse tõmmata, et ole ainult hea ning astu läbi. Mida rohkem rahvast klubis on, seda suurem melu, järelikult ka suurem sissetulek. Kõik on arusaadav.
Nädala keskelt või reedest alates on enamik ööklubisid avatud. On ka erandeid. Igapäevaselt on avatud Washington avenüül asuv striptiisiklubi Club Madonna või geide klubi, vikerkaarevärviline lipp katusel. Geide klubi kasutab sellist taktikat, et klubisse tuuakse hulganisti kauneid naisi, kes siis meelitavad turistidest mehi sisse. Stripi ja geide klubi tänavaesine ei hiilanud rahvasummaga. Mõnisada meetrit eemal ookeaniäärses rannaklubis Mango's Tropical Cafe on alati rahvast palju. Koht oli ka üks väheseid, kus käis pidevalt aktiivne melu.

Kolmapäeval rentisime jalgrattad ning tegime 40 km tiiru. Soovi korral võid rentida ka motorolleri (juhiluba kaasa) või Segway. Valik jalgratastele osutus õnnestunuks, sest rattaga võid sõita ka kõnniteel ning ligipääs erinevatesse kohtadesse on parem. Väga ilusaid kohti nägime, linnavaateid jne. Tüüpiline on kui musta värvi suured kotkad lendavad ookeaniäärsete palmisalude kohal. Võrdluseks meil kajakad mere ääres. Foto14 Foto15 Foto16 Foto17 Foto18 Foto19 Foto20 Foto21 Foto22 Foto23 Foto24
Tahtsime minna ka miljonäride villasid vaatama saartele Star Island ja Hibiscus Island, aga territooriumid on suletud ja kinnised. Seal piirkonnas võõrastesse ei suhtuta mitte just eriti sõbralikult. Foto25 Foto26 Foto27
Eilse taksojuhi sõnul maksvat villade hinnad 45-50 miljonit dollarit kinnistu kohta.
Miami Beachil pidavat arvestusega iga kütusetankla kohta olema kolm miljonäri ja üks miljardär. Selline huvitav arvutus on kohalike seas levinud. Seega kui teada, mitu kütusetanklat Miami Beachil on, saab umbkaudu teada ka minimaalse miljonäride arvu, kes igapäevaselt seal viibivad.

Miami Beachil saab umbes 100 ruutmeetrise korteri 2,5 miljoni dollariga osta, samas kui rendid, siis igakuine tasu olevat 20-25 tuhat krooni kuus. Administraator, kes meie hostelis töötab, tema kuutasu on kuus kätte $4000 ja umbes saja ruuduse korteri eest ookeani lähedal, mitte vahetus läheduses, maksab üüri $2100 kuus.

Parkimine Miami Beachil on umbes $2 tund. Juukselõikus Miamis $4,5 dollarit. Paraku selline hind jäi silma, võta või jäta. Kindlasti leiab ka kallimalt.

Miamis ning ümbruskonnas mõnesaja kilomeetri ulatuses on mõistlik aeg maha võtta arvestusega paar nädalat. See oleks minimaalne aeg, et jõuaks midagigi vaadata ning enam kogeda.

 

Chicago, kolm päeva
Chicago erineb Miamist juba selle poolest, et siin on väga külm, neljapäeva õhtul kui jõudsime, oli –5 F ehk –20,55 C.

Saabusime hotelli hilja, nii umbes poole kümne paiku õhtul. Prr, väljas on tõeliselt külm. Asjalik administraator võttis meid vastu ning oli väga üllatunud, et olime toa broneerinud. Kutsus ülemuse otse pidulikust söögilauast.
Tõsise näoga itaallane teatas, et hotell on suletud ning meil oleks kohe aeg ära minna. Selline põnev lugu üllatas!
Teatasin, et olen toa ette broneerinud ja osa ettemaksugi tasunud ning siit pimedasse õue mitte me enam kuhugi ei lähe! Itaallane vastu, et raha pärast muretseda ei ole vaja, saan tagasi (paraku siiamaani raha tagastatud ei ole). Sellest hoolimata peame me lahkuma, sest hotell on suletud ja avatakse alles järgmine nädal. Kliente lihtsalt ei ole.
Visa itaallane sai oma tahtmise ning olime sunnitud raskete pampudega lumme tuisanud tänavale kolima.

Selline ebaviisakas ning julm kohtlemine kohutas mõneti. Mõelda vaid, täiesti tundmatus linnas, öisel ajal nagu kodutu, otsi ööbimiskohta või külmud lühikese ajaga kringliks. Õnneks jõudsime seigelda vaid paar minutit kui kutsuv punastes neoontuledes hotelli reklaam silma hakkas.

New Jackson Hotel pidi saama meie järgmiseks peatuspaigaks. Mõne minuti kaugusel city-st.

Mitte just väga sõbralik vanahärra on administraatoriks. Küsimuse peale, kas me toa saame, ta vastab, et kõik kohad on täis... Hm, selline asi tundus juba kahtlane. Pidasime natuke isekeskis nõu ja proovin uuesti:
“Sir, me heameelega võtaksime toa. Teate, me oleme kaugelt Euroopast, Skandinaaviast ning esimest korda Chicagos. Me ei tunne siin mitte kedagi ja pealegi teie naabruses asuv hotell on kinni. Mõistate, me oleme väga suures mures ning väljas on erakordselt külm”.
Administraator hetkeks mõtleb, viitab hinnakirjale ja ütleb:
“Kaks tuba on, aga ühte pole” ning jätkab oma asjatoimetustega.
“Sir, meile oleks vaja ainult ühte tuba, mõistate”, üritan püüdlikult sõbralik olla.
Mees meist enam välja ei tee. Viimaks ütleb:
“Võtate kaks tuba, aga ühte ei ole”, taas jätkab kiirete tegemistega.
Peame taas nõu ning otsustame kiirelt, et võtame kaks tuba.
“Kokku 255 dollarit”, ütleb vanahärra ja hakkab püüdlikult žurnaali andmeid kirjutama.
Annan 255 dollarit. Mees loeb raha üle, annab siis tagasi ja ütleb:
“300 dollarit” ning vaatab asjaliku näoga otsa.
“Ei ole probleem. Kui 300 siis 300, peaasi, et magada saab”, vastan lõbusalt ja laon letile 300 dollarit. Selline väike vigur tegi lihtsalt nalja.
Härra paneb nimed päevikusse kirja ja väljastab tšeki. Tšekil andmed, justkui oleksime maksnud kokku 15 000 dollarit... Ilus number iseenesest. Ja kuna kõik tundus juba niigi kummaline, siis vahet ei ole, mis number tšekil ilutseb.

Olimegi 109 aasta vanusesse hotelli sisse möllitud ning kolm ööd ja päeva võis end muretult tunda.
Liftipoiss, umbes 80 aastane mustanahaline juhatas meid tubadeni. Avas ka kenasti toa ukse. Vaata kus hea teenindus, mõtlesin isekeskis.
Aga toa võtme jättis enda kätte... Lihtsalt selle hotelli omapära.

Sisenen tuppa ja püüan valgusti lülitit leida. Natuke kobamist ja käes. Võta aga näpust, ei hakka tuli mitte kohe põlema. Tõmban aknarulood eest ära, et tänavavalgus sisse paistaks.
Ohoo, lausa sviit on minu käsutuses! Suur elutuba ja magamistuba ning pesuruum. Päris huvitav! Leian lõpuks teise lüliti ülesse ning läidan valguse...

Tohoo! Tabab taas üllatusmoment. Oleks sattunud justkui teise ajastusse. Tugitoolid näikse olevat aastatest 1920-30.
Uudistan veel ringi ning öökapi riiulilt leian raamatu aastast 1921, South Bend Public Schools, Domestic Sciense Cook Book.
Peatselt märkan, et seinale on pastakaga kritseldatud - Debora suri 1972... Pakun, et sattusin aega umbes 40-50-dad. Täpselt nagu filmis, uskumatu, aga tõsi. Jääb mulje, et kaua-kaua ei ole siin tubades mitte kedagi olnud, kõik on puutumatu ja ammuse ajastu hõng on lausa tunnetatav ning käega katsutav.
Nüüd alles adusin, et olen otsaga Chicagos, aasta on ~ 1948, väljas sõidavad ajastule vastavad autod, hotellis peatub noobel seltskond. Paljudel meessoost härradel on revolver põues ja samas keegi popsutab sigarit, jalg üle põlve. Teine jällegi tripsutab viskit, pilk rahulikult aknast välja suunatud...
Minevikuline aeg oli selline, natuke seaduslik, natuke seadusest väljaspool olevat, väljas kõlavad vahel püstolilasud...

Äkitselt hakkab meeletult külm ning mõttelõng taandub kaasaega tagasi. Pagan, toas on täiesti jäine. Kontrollin igaks juhuks, äkki on aken lahti. Paraku on kõik korras, ainult ühekordsete klaasidega aknad on jäälilledes säramas.

Mõne aja pärast on kuulda meeletult paukumist ja naksumist. Justkui keegi taoks haamriga täiest jõust vastu radiaatoreid. Kütma hakati.
Torud lähevad tasapisi tuliseks. Sinna juurde käib meeletu sisin, mis tuleb küttesüsteemi ventiilide vahelt ning välja pahiseb valget auru - ühes toa nurgas ja teises nurgas. Sisin on niivõrd tugev nagu oleks kuskil vanas katlamajas. Võimalik, et süsteem on kunagi ammustel aegadel välja ehitatud, millest tingitult valged aurupilved ja arhailisus.

Tõepoolest. Kunagi on hotell täitnud esindusfunktsiooni. Mingist ajahetkest aga kaasajastamine ja investeerimine hoonesse on peatunud või on vähene. Teatud tubades jääbki mulje, et oled sattunud kaugesse ajalukku.

Lähme üle tänava vastasasuvasse söögikohta. Oleme ühed vähestest klientidest sellel hilisel õhtutunnil.
Teenindaja teab rääkida, et hotell olevat üks kõige viletsamaid Chicagos, seal ööbivat kahtlase taustaga inimesed ja valdavalt mustanahalised.
Nii on, nägime peaaegu ainult mustanahalisi elamas, aga olenemata mõningast kriitikast, hotelli välja vahetama ei hakka, ongi põnevam.
Söögikohas kohtasime kahte mustanahalist, kelledega laskusime vestlusse. Rääkisin, et ümber nurga on hotell suletud ja pidime teise koha otsima jne. Üks mustanahaline suhtus olukorda väga tähelepanelikult ning pakkus, et võiksime tema kodus öömaja saada... Selline viisakus, sõbralikkus ning osavõtlikkus üllatas. Positiivne, kas pole?

Chicagos on mõistlik sisseoste teha piirkonnas alates West Jackson BLVD ja State Street ristumiskohast piki State Street kuni East Lake Street ristumiskohani. Siin on rikkalikult häid ostukohti. Teine lähedalasuv ostutänav on piki North Michigan Avenue-d alates East Illinois Street kuni East Chicago Avenue-ni.
Tehase hindadega laias valikus kraami leiab Chicago eeslinnast Aurora. Tuleb sõita rongiga 45 minutit alates Chicago Union Station kuni linnani Aurora Foto1. Sealt bussi või taksoga 15 minutit kuni Chicago Premium Outlets. Rongi graafik ja bussi graafik.

Reedel, 16.01.2009 mõõdeti Chicagos –18 F ehk –27,77 C. Analoogne külm oli viimati aastal 1952. Külm ilm oli üks peateemasid kohalikes uudistes.
Kohati ei tunnetanud, et selline külm olnuks. Võimalik, et Eestis on lihtsalt niiskem või muudest asjaoludest tingituna tundub kodumaal soojem temperatuur külmemana. Eestis paukuv –25 tundub palju räigem. Samas Chicago asub jällegi suure Michigani järve ääres ja niiskust peaks jaguma. Võib-olla aga ei olnud aega külmale mõelda.

Laupäeva õhtul linnapealt tagasi tulles avastasin, et tuba on kenasti koristatud, voodi ära tehtud ja... osa asju pihta pandud – NY ostetud ülikond ning Miamist ostetud kingad. Reisikott teiste asjadega, mille olin kraanikausi alusesse kappi pannud, oli puutumata.
Ettenägelikult oli osa asju eelnevalt R ja K tuppa ripplae peale peidetud. Uskumatute eestlastena ei usaldanud me hotelli personali, mistõttu tuligi välja mõelda hea peidukoht. Eemaldad ripplae plaadi, paned kola hoiule, plaat tagasi ja näpuotsaga kindlust juures.

Võtsin nõuks vanahärrast administraatoriga oma muret jagada. Paraku ta ei tahtnud muret omaks võtta, soovitas liftipoisiga rääkida.
80-aastasel liftipoisil oli mõru ilme ees ja ainuke põhjendus, miks üldse selline jama juhtuda sai, oli see, et arvati, et lahkusin hotellist täna...
Toateenija saadeti koristama ning asjad olevat ära visatud või on tema käes. Koristaja on aga ära läinud ning millal tagasi tuleb, on täpselt teadmata. Taoline põhjendus tundus libedavõitu. Olukorra tegi ka keeruliseks asjaolu, et juba homme hommikul lahkume hotellist.

Teatasin, et olen väga mures ning soovin kõik oma asjad kahe tunni jooksul tagasi saada või muidu... No muidu tahtsin politsei kutsuda ja ametliku käigu anda.
45 minuti pärast liftipoiss koputab uksele, "kadunud" asjad näpus...
Ja kivi langeski mul südamelt.

Ööseks barrikadeerisime mõlemad seestpoolt oma toad. Mine tea, äkki juhtub midagi. Oma toa ukse ette lükkasin kaks lauda ja kaks tugitooli. Lukustasin ukse ning panin ketti. Juhul kui keegi oleks proovinud sisse tungida, oleksin kuulnud. Öösel aga magada eriti ikkagi ei saanud. Enamgi veel, väljas hotelli ees ja sees käis suur kräu. Mustanahaliste seltskonnad lõugasid, jäi arusaam, et ka paar kaklust peeti öö jooksul maha...

Hommikul ennem lahkumist rääkisin südamlikult juba tuttava 96 aastase administraatoriga. Ja-ja. Ta on 96 aastat vana, hambutu, aga üsna vitaalne. Kuigi eelnevatel päevadel sain aru, et tal on mäluhäired, mis viitab haigusele, aga suhtlemine oli teatud mööndustega siiski võimalik.

Mulle imponeeris, et veel sellises vanuses vanahärra on käbe ja asjalik ning tegeleb ettevõtlusega. Ta päris aru minu isikliku elu ja vanemate poliitiliste eelistuste kohta jne. Ise on ta pooleldi demokraat ning pooleldi vabariiklane. Hääle andis aga B. Obama poolt.
Tundis suurt huvi Eesti vastu. Tema sõnul oleme esimesed eestlased, kes selles hotellis peatunud on...
Vestluse jooksul väljendas ta end väga siiralt ning tundlikult, mis läks hinge. Ütles, et oleme head kliendid ning ootab meid alati tagasi.
Mõtlesin, et kui tagasi tuleme, kas tema enam meid siis vastu võtab. Võib-olla on ta selleks ajaks lahkunud juba oma viimasele reisile...
Hinges hakkas kurb. Vastuolulised emotsioonid valdasid hinge, ühest küljest sügav positiivsus, teisalt rõhuv kurbus.
Elus ongi nii, emotsioonid seinast-seina.

Viimasel päeval käisime pilvelõhkuja Willis Tower tipus Chicagot kaemas. Väga lahe, kindlasti soovitaks käia, USA kõrgeim hoone. Foto2 Foto3 Foto4 Foto5 Foto6 Foto7 Foto8 Foto9 Foto10 Foto11 Foto12 Foto13 Foto14 Foto15 Foto16 Foto17 Foto18 Foto19 Foto20 Foto21 Foto22 Foto23 Foto24 Foto25 Foto26 Foto27 Foto28 Foto29 Foto30 Foto31 Foto32 Foto33 Foto34 Foto35 Foto36 Foto37 Foto38

USA reis laiendas oluliselt silmaringi. Iga päev oli seiklus ning iga päev kogesin positiivseid emotsioone. Kõik külastatud linnad ja piirkonnad on väga omanäolised ning erinevad teineteisest oluliselt.
Igapäevaselt sai jalgsi käidud 10-20 km, nii, et õhtul jalatallad tulitasid. Oluline, et jalas oleksid väga mugavad jalanõud, siis võib kõmpida. Reisi lõpuks olid sääre- ja reielihased üsna valusad. Ka arusaadav, sest lihastele vajalikku taastumist ei olnud.
Reisist omakorda tuli kodus taastuda ca kümme päeva, et endine rütm saavutada. Praegune rütm on aga grammike erinev, sest teatud asjaolud olen reisi tulemusena ümber hinnanud.

Fotode ja teksti kopeerimisel ning publitseerimisel palun kooskõlastamiseks võtta ühendust alloleval e-posti aadressil.

E-mail: georgewashingtonbridge@hot.ee

Reisikirja kirjutas ja pildistas: Henry Küla