2. peatükk

                                              
PS. Laulud, mis siia kõrvale üles panen, ei lähe alati osaga kokku, kuigi nii proovin. Muidu on need lihtsalt mõned lood, mis mulle meeldivad :3
                          
Nüüd siis jutu juurde. Loodan, et see hakkab teile uute osade saabudes üha enam meeldima, ja kui nii (või kui ka mitte) võiksite seda ju öelda kommentaarides (ja pannes vote) :D
                          
________
                          
„Sina ei võta midagi?“ küsis Paula, kui oli sööklas leti taga oma dokumendi esitanud, mille alusel põhikooli õpilased siin kord päevas tasuta lõunat saavad. Ta asetas oma rahakoti kandikule, millega siis letist eemale pöördus. Jalutasin tühjade kätega tema kõrval.
                          
„Ma pole näljane,“ oli minu lihtne vastus. Viimane kord, kui mul midagi kõrist alla läks, tuli see öökimise saatel kohe üles tagasi. See oli kuid tagasi. Aga seda ei saanud ma Paulale öelda.
                          
Peale bioloogiat olin märganud Paulat söökla juures. Ta ei sallinud väga tüdrukuid, kes olid parasjagu järjekorra lõpus ning kelle taha Paula oleks pidanud seisma minema. Niisiis ootas ta, et keegi teine vahele tuleks. Sel kohal astusin täna teistkordselt tema abiks, kuigi ma ise ei plaaninud midagi süüa.
                          
Võtsime istet ühe aknaäärse laua taga. Kuna järgmise tunnini oli ligikaudu pool tundi veel aega, otsustasin, et võin samahästi ka Paulale seltsi pakkuda.
                          
„Mis sind siis Treewell’i tõi?“ küsis ta, enne kui oma kartulivormist esimese suutäie võttis, seda mäludes siis mulle ootavalt otsa vaatas.
                          
Niisutasin keelega huuli, jäädes hetkeks mõttesse. „Ma pidin kolima,“ laususin viimaks. „Oma vanaisa juurde. Treewell’is oli lähim kool. Ma ise elan linnast väljas.“
                          
Paula noogutas õrnalt ja neelatas. „Kus koolis sa varem käisid?“
                          
Järjekordselt pidin oma ajud tööle panema. Keegi polnud mulle öelnud, et sellised asjad juba eelnevalt läbi mõtleksin. „Ma olin koduõppes,“ ütlesin lõpuks. Paco polnud mulle ka öelnud, et ma tõtt ei tohiks rääkida – vähemalt oma mälukaotuse kohta –, kuid ta soovitas mul mitte liigset tähelepanu tõmmata. Niisiis jätsingi mälukaotuse mainimata.
                          
Paula avas uuesti suu, kuid midagi ütlemata sulges selle taas, tema pilk ühtäkki libisemas kuhugi minu taha. Miski oli ta ärevaks teinud. Siis kuulsin ka ise meie laua poole suunduvaid kontsade klõpsatusi kahhelplaatidel. Alles kui klõpsatused lõppesid, täpselt meie kõrval, vaevusin pilgu tõstma, et näha kaht üleslöödud tüdrukut – blond ja punapea. Olin neid mõlemaid juba varem enda tundides märganud.
                          
„Angeline, on mul õigus?“ küsis punapea, kelle kümne sentimeetrised kontsad ta oma sõbratarist tolli jagu pikemaks tegid.
                          
„Viimati küll,“ vastasin lühidalt. Heitsin kiire pilgu Paulale, nägemaks teda ainiti enda ette vahtimas ja nüüd vaid vaevu oma toitu puutumas.
                          
„Tahtsin mainida, et järgmisel nädalavahetusel toimub linna servas noortepidu. Mõtlesime, et tutvumise mõttes võiks sinule sissepääsu lihtsamaks teha. Igaüks,“ punapea vaatas nähtavalt üleoleva pilguga Paula poole, „sinna kutsutud pole.“
                          
„Kõik parimad Treewell’ist on seal,“ lisas tagapool seisev blond.
                          
„Seal on jooke, tagaaias bassein, kuumad kutid... Mis sa arvad?“ Tüdruk ristas käed ja ootas, vaadates mind samal ajal hindavalt. Tema suule oli jäänud naeratus, mis võis küll olla mõeldud sõbraliku esmamulje jätmiseks, kuid väljendas liigselt üleolekut. Samuti jäi mulle silma tema paljastav välimus – nii palju kui see koolis siis lubatud oli –, ja kui see kõik poleks toonud esile nii palju märksõnu ärahellitatud plikast, oleks tema pakkumine mulle võib-olla ehk veidi ahvatlevamana tundunud. Vastamise asemel jäin teda hoopis silmitsema. Kui vaikus nende jaoks liiga ebamugavaks hakkas muutuma, polnud neil teha muud, kui ise taas sõna võtta.