3. peatükk

                                              
See osa on rohkem nagu tegelaste ja olukorra tutvustus.
                          
Laul küljel on hetkel üks minu lemmikuid ning millegi tõttu meenutab mulle seda järjut, kuigi see ehk täpselt kokku ei lange :)
                          
________
                          

                          

                          
„Ku-kuu... Angel?“ Daniela käsi liikus minu minu silme ees üles-alla, saades viimaks hakkama sellega, et minu mõttelõng täielikult katkes.
                          
„Jajah, ma kuulsin sind.“
                          
„Kuulsid, aga kas sa kuulasid?“ Tüdruk kergitas minu suunas kulmu. Teadsin, et ta seda tegi, kuigi ma ei vaadanud tema poolegi.
                          
Liiga pikalt tema terava pilgu all, ohkasin sügavalt. „Kolm tänavat edasi, üks paremale, restorani juurest kitsale kõrvaltänavale, edasi keerata vasakule ja...„
                          
„Olgu, olgu, ma usun sind.“ Ta vaikis hetke, siis kummardus lähemale. „Mida sa teed, üldse?“
                          
„Ee, proovin seda endale selgemaks saada,“ vastasin, ükskõiksust säilitades. Sulgesin oma päeviku kiiresti, nagu kardaksin talle seal midagi näidata.
                          
„Oma päevaplaani?“ päris Daniela. „Ma arvasin, et sul on super-mälu.“
                          
„Ongi, lihtsalt...“ See imeb, nagu nendes telesaadetes või filmides tihti öeldakse, mõtlesin enda peale kirudes. Daniela seletust, kuidas koolimajast kaubanduskeskuseni pääseb, suutsin kuulamatagi perfektselt oma mällu salvestada, kuid oma kehakeele jätsin täesti unustusse. Ja seda ainult seepärast, et minu pea oli liiga hõivatud kellegi Nathanieli-nimelisega. Ehk siis – olin praktiliselt terve bussisõidu tühja pilguga oma päevikusse vahtinud.
                          
„Lihtsalt... sinu pea on liiga mõtteid täis?“
                          
Tõstsin pilgu, leides Daniela mulle kavalalt vastu naeratamas.
                          
„Seda ei olnud raske märgata,“ lausus ta süütult. „Aga niisiis, räägi.“
                          
„Millest?“
                          
„Sellest, mis sind vaevab. On kooliga probleeme? Sa võid ju alati küsida.“ Ta naaldus lähemale, vaadates mulle otse silma. „Asi on milleski muus, eks? Ma haistan seda.“
                          
„Kõik on korras, tõesti.“
                          
Daniela ei paistnud mind uskuvat.
                          
„Seda et... ma arvan, et nägin täna koolis kedagi tuttavat. Tead küll, ajast enne minu mälukaotust. Aga ma ei suutnud teda kuhugi paigutada.“
                          
Daniela silmad läksid uudise peale suuremaks. „Miks sa kohe ei öelnud? Kas sa rääkisid temaga? Kas ta nägi sind?“
                          
„Ma ei öelnud, sest... ma ei tea. Ma polnud kindel. Kui teda nägin, meie pilgud hetkeks kohtusid. Aga ta lahkus kohe peale seda. Ma võin inimeste nägudelt kõike välja lugeda, usu mind. Kuid ma ei näinud tema silmis kindlat äratundmist.“ Minu hääl vajus lõpu poole. Hetk hiljem leidsin end üldse aknast välja vaatamas, silmitsemas muutumatut metsapiiri maantee ääres, mis koosnes peamiselt okaspuudest.
                          
„Aga sa ei rääkinud temaga?“
                          
„Ma tahtsin,“ vastasin toonitult. „Aga peale seda ma teda rohkem ei näinud. Ta on samuti kümnendik, kuid meil polnud täna ükski tund ühine. Hulkusin vahetundides küll mööda koridore, aga ei märganud teda kusagil. Ja Paula – üks tüdruk, keda kohtasin – viis mind tundide lõpus staadionile, kus pidavat olema tema jalkatrennid. Tuli aga välja, et täna polnud seal kedagi.“ Pöördusin tagasi Daniela poole. „Äkki sina tead teda? Tema nimi on Nathaniel.“
                          
Daniela mõtles hetkeks järele. „Ma tean vist kolme Nathanieli seal koolis.“
                          
„Tema ümber pidavat käima hunnik kuulujutte?“ lisasin kahtlevalt.