Kõik võib muutuda.(5.osa) (3)

Nad vaatasid mulle otsa ja ma ei saanud mitte midagi aru. Siis pöördus tõmmu tüdruk minu poole.
,, Minu nimi on Maria, see seal on Claudia ja Carlos," sõnas ta igaühe poole viibates.
,,Ahah," ütlesin ma suutmata midagi muud öelda.
,,Minu nime te juba ilmselt teate, " sõnasin ma olles selles täiesti veendunud.
,,Sind ilmselgelt huvitab mida me sinust tahame , eks?" küsis Claudia nimeline tüdruk.
,,Arvata on," porisesin ma.
Claudia vajus hetkeks mõttese ja ütles : ,, Sa ilmselt ei tea, aga me oleme pool eestlased pool italaased. Ja me kolisime eestisse alles sel aasatl pärast oma vanemate surma. Me tulime siiia otsima oma ema poolseid sugulasi."
,,Nii ja mis see minusse puutub?" küsisin ma ikka veel segaduses.
,,Noh kui sa ütlesid Mariale oma nime siis tulime meile meelde, et mu ema neiupõlve oli Nigol ja sina ütlesid , et su nimi on Karmen Nigol. "
Siis hakkas mu mõte tööle, mu ema oli rääkinud, et tema kasuõde oli kolinud itaaliasse.
,,Ja te arvate nüüd, etma olen teie sugulane?" küsisin ma.
Nad vaatasid üksteisele otsa ja siis hakkas Carlos esimest korda rääkima : ,, No me arvame küll, aga meie ema oli peres kasulaps niiet veresugulased me ei ole." lausus Carlos vaikselt.
Ma olin ikka veel natuke hämmeldunud ja ei oskand selles olukorra midagi teha.Mida ma nüüd tegema peaksin?
,,Okei, aga vist hakkan nüüd minema," ütlesin ma ja hakkasin ukse poole minema.Mul polnud tegelikult õrna aimugi kuhu ma kähen ja kuidas. Ma olin omadega täiesti sassis.
,,Ei oota," kuulsin ma Carlost hüüdmas.
Ma ei jõudnud kahte sammugi astuda kui keegi mu käest haaras ja mu enda poole keeras.
,,Ära karda, me ei te sulle halba, tõesti, usu mind palun," sosistas Carlos.
Ta vaatas mulle otsa ja ma lausa sulasin ta käte vahel ma ei jõudnud ega tahtnud ennast enam liigutada. Ta silmad old nii ilusad tumepruunid suured ja soojad.
Siis me läksime tuppa tagasi,Kuhu mujale mul oleksgi olnud minna.