Teema: Järjejutud / Noortejutud

Kõik võib muutuda.(2. osa) (0)

Minu tuba oli helesiniste ja lillade seintega ning toas oli kaks akent . Hommikul ärgates sattusin täiesti paanikasse, ma pean ju täna kooli minema. Ma ei jõudnud eile selle peale mõeldagi. Panin kiiresti teksad jalga , pluusi selga, ja dressika peale ning jooksin alla. Ema viisi mind kooli ära ja seletas kuidas ja kust ma pean koolist koju tulema.
Kooli juurde jõudes võtsin julguse kokku ja astusin sisse, mu süda tagus meeletult ning mul oli keeruline rahulikuks jääda. Jõudsin väiksesse ruumi kus leti taga istus vanem naine, ta oli vist administraator või midagi sellist.
,,Kas ma saan sind kuidagi aidata?" küsis see räigelt punaste juustega naine minult võltsi naeratuse saatel.
,,Ee...Noh ma olen sinu koolis uus ja ma ei tea oma tunniplaani," küsisin ma veiral häälel.
,,Ära muretse, ma annan sulle tänase tunniplaani ja tundide lõpus tule uuesti siia siis ma saan sulle anda terve nädala tunniplaani."
Võtsin tunniplaani vastu ja pomisesin aitäh. Siis tegin nii kiiresti kui võimalik, et sealt ruumist välja saada. Esimene tund oli Inglise keel ja just selle klassi juurde ma läksingi. TUli välja, et enamus kohad olid juba täis ja seega istusin ma ühe tüdruku kõrvale kelle nimi oli vist Stella.
Tal olid pruunid juuksed kuid mitte nii tumedad kui mul. talolid helepruunid silmad ja kahvatu jume. Ta oli ka minust kõvasti pikem. Ta tundus olevat sõbralik kuid veidi pealetükkiv.
Kohe tuli ennast tutvustama ka üks poiss nimega Mikk.
,,Tere!Mina olen Mikk.Sina oled vist Karmen?" küsis ta särav naerstus näol.
,,Jah, mina see olen," ütlesin ma üritades vastu naeratada.
Olin veidi üllatunud,e tkõik nii sõbralikud olid. Enamus tundides istusingi ma kas Stella ja mõnes tunnis ka Mikuga. Kuid ühes tunnis istusin ma ühe teise tüdrukuga.Ta oli veidi tumedama nahaga kui teised ja tema süsimusttad juuksed olid lõidatud õlgadeni ja need olid täiesti sirged. Ta oli lühikest kasvu.
Ta tutvustas enneast üsnagi ükskõikselt või siis ei tahtnud ta minua rääkida.
,,Tere." sõnasin ma viisakusest.
Tere, mis su nimi on?" küsis ta pilku laualt tõstmatta.
,,Ee...Karmen, Karmen Nigol," vastasin ma.
Siis ta tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa, siis ma ehamatasin. Tema mustad silmad olid nii läbitungivad, pidin vaeva nägema, et pilku kõrvale pöörata.
,,Jajah vastas ta," ja keskendus tunnile.
Selles tüdrukus oli midagi erilist, peale selle ,et ta oli hingemattvalt ilus.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!