Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #19 - Kurja võluri loss - Kaheksateistkümnes peatükk - Pimedus (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Kaheksateistkümnes peatükk - Pimedus

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Seiklejad uurivad kööki - ühes seinas suur ja ilus kamin, eemal kapike savinõudega, keset ruumi laud, mille peal kausis erinevat värvi õunad - kollane, punane, sinine. Haldjas uurib kõrvalolevat tuba - seal valitseb pilkane pimedus. Randiel kukub savikauss põrandale kildudeks. Viimasest potikesest leiab sõrmuse, mis annab talle kaitset. Druiid võtab kollase õuna kätte ning värvub samasse värvi. Randie haarab kilgates sinise õuna ning muutub siniseks. Teised ei jaga paraku seda entusiasmi. Haldjas kogub end ning astub tõrvikuga pimedusesse maetud ruumi.

Lonewolf vahib ringi, vehib tõrvikuga, mitte midagi ei juhtu, mitte midagi ei näe. Ta paneb oma tajumisvõimed tööle ning tunneb, et selles pimeduses on midagi maagilist. Taipab, et suure tõenäosusega on see seotud kõigi teiste juhtumisega siin lossis, ehk siis Rivana lauldud laulu võluri ja tolle võlusauaga.
Nõid Malach märkab, et Lonewolf kaob uude tuppa ära ja see hakkab teda huvitama. Astub lähemale, siis uksest sisse ning põrkab kellelegi otsa. Haldjas on veidi ärritatud oma tajumise segamisest, haarab oma mõõkade järele ja nõuab: “kes see on?” Nõia stoilist häält kuuldes rahuneb ning nendib, et selles ruumis pole midagi. Pärast kiiret keskustelu pimeduse ning tegevusplaani üle, astuvad nad toast välja, Malach ees, Lonewolf tema järel.
Kööki jõudes näevad, et vargaplika kükitab kamina ees ning uurib seda pingsalt. Randiele tundub, et tulekolle on väga jõuka peremehe oma, aga seal ei ole midagi erilist, lihtsalt on väga korralik ja ilus kamin, mõeldud roogade valmistamiseks paljudele inimestele korraga. Suur ja võimas kamin. Tuli ei ole seal põlenud juba ammu, tuha sees mõni tukk ehk vedeleb ning suured ämblikuvõrgud ripuvad nurkades. Kamina kõrval on väike korv, kus vedelevad hooletult paar ülivana kuivanud puuhalgu.
Haldjas astub lähemale, lükkab vargaplika õrnalt eemale, loobib puud kaminasse ning süütab tõrvikuga osavalt tule. Kuna halud on aastaid kuivanud, siis lähevad need kergesti põlema. Ei möödu kaua aega, kui tuli praksub koldes suure leegiga, lööb köögi päris valgeks ning ka soojemaks hakkab minema.
Haldjale tuleb selline kodune ja hubane tunne peale. Lonewolf pajatab pikalt ja laialt, kuidas ta selles väikses toas mitte midagi ei näinud; mida siis ka mõtiskles; kuidas tunnetas neid seoseid erinevate juhtumiste ning Rivana laulu vahel. Tahes-tahtmata suunduvad seltskonna pilgud laulikuneiu poole. Kui too seda märkab, vahib ehmudes ringi ja siis hakkab leierdama seda vana tuttavat juttu: “nojah, eelmine kord, kui käisime, oli samamoodi, aga need juhtusid teistes kohtades, ma ei tea, mis siin juhtub, aga pimedus oli teises toas näiteks ja need ei ole samades kohtades noh.. Ma ei tea ju. No igal juhul meil ei olnud midagi sellist, mis oleks ust lahti tehes kõrri või selga hüpanud, aga võibolla on midagi muutunud, ma ei tea ju… Ja luukered olid ja pealuud ka, aga ma arvan, et midagi maagilist siin ikka liigutab asju ringi, me arvasime, et see oli poltergeist....”
Kõik on seda juttu juba vähemalt kolm korda kuulnud, seega keegi lõpuni ei kuula ning hakkavad omi mõtteid mõlgutama.
Haldjat hakkab näiteks huvitama, mis saab, kui värvilised Leyah ja Randie üksteist puudutavad. Tähendab, et kas nad ka värvi vahetavad, mitte midagi muud imelikku. Samas mine sa tea tõesti seda haldjat. Igal juhul teeb ta valjuhäälselt oma ettepaneku teatavaks. See köidab ka Malachi tähelepanu ning too pakub välja, et võiks huvi pärast proovida seda muinasjutulist tuld (loits: "Faerie Fire"). Vargaplika vahib nõida sellise pilguga, nagu vaadatakse lolli, kes on mingi tobedusega hakkama saanud. “Kuule, see pudelike sai tühjaks ju!” Nõid vabandavalt vastu: “no, ma mõtlesin, et äkki kellelgi on loits valmis…”(* - vaata autori kommentaari).
Haldjale ei meeldi, et jutt läheb teises suunas ning juba veelkord nõudlikumalt raiub, et “puudutage nüüd üksteist, mis juhtub?!” Vargaplikale ja druiidile see mõte väga hästi ei istu. Leyah teeb vastupakkumise: “ei, puudutan hoopis teid siis!” Ülejäänud astuvad sammu tagasi - sellega küll rahul ei olda.
Kuid Randiele on andnud haldja ettepanek väikse idee. Ta ütleb valjusti: “hmm.. huvitav, mis juhtub, kui ma mõlemad kätte võttan. Kas ma muutun lillaks või? Aga ma oskan muideks žongleerida ka!” Selline teema muudatus üllatab ülejäänud seiklejaid ning nad jäävad huviga ootama, mis juhtub.
Randie krabab nii sinise kui punase õuna pihku, üks ühte kätte, teine teise. No mis seal siis ikka juhtuda saab. Teised jäävad veidike tobedalt ning arusaamatult vahtima, kui vargaplika hakkab üleni vilkuma - sinine ja punane värvus vahelduvad hästi kiiresti.
Nõid Malach toibub kiiremini ja soovitab: “aga võta kolmas ka kätte.”
“- Ei”
“- Miks?”
“- Võta ise!”
“- Ei taha…”
“- Kardad või?”
Nõid Malach ei vasta midagi.

Järgmine osa "Üheksateistkümnes peatükk - Purgid" ilmub teisipäeval, 26. juulil

Autori kommentaar »

Lugu jätkub siin: "DnD #20 - Kurja võluri loss - Üheksateistkümnes peatükk - Purgid" »

Teavita ebasobivast sissekandest!