Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #20 - Kurja võluri loss - Üheksateistkümnes peatükk - Purgid (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Üheksateistkümnes peatükk - Purgid

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Lonewolf vahib pimedas toas ringi, vehib tõrvikuga. Ei midagi. Malach läheb teda otsima. Põrkavad kokku ja suunduvad tagasi. Haldjas süütab kaunis kaminas tule. Ja heietab siis sellest, kuidas ta toas midagi ei näinud. Lonewolf tahab näha, mis juhtub, kui värvilised üksteist puudutavad. Nad ei ole sellest ideest vaimustatud. Randie võtab selle peale kaks õuna kätte ning hakkab punase-sinise värvides vilkuma.

Sini-punane vilkur astub pimeda toa uksele lähemale, mõtleb, kas vilkumine aitaks tal paremini näha, või kas teda on ruumi astudes paista. Proovib järele, kuid imet ei juhtu - mitte midagi pole näha ei seest ega väljast. Astub nõutult kööki tagasi.

Haldjas ei jäta jonni: “aga puudutage üksteist!” Paladin kukub laginal naerma.
Vargaplika vastab ähvardavalt: “kas soovid õuna??”
“- Ei, aitäh.”
“- Aga teist õuna??”
“- Ei, tänan.”
“Aga esimest õuna?” küsib Randie juba vaikselt naerda turtsudes.
“Ma.. ma.. ei.. Ma…” kokutab Lonewolf vastu.
“Okei!” lõpetab vargaplika kiusamise.
“Aga mis materjalist need õunad on? Kuidas tundub? On päris õunad?” küsib haldjas peale väikest pausi.
“Võta ampsu,” soovitab seni naerda kõkerdanud Shamash.
“Võta ise!” pöördub Randie ähvardavalt draakonisündinu poole.
“E.e.i.i,” kokutab too ja läheb ähmi täis, “kui tuled lähemale, ma annan sulle mõõgaga!”
Vargaplika paneb õunad kaussi tagasi, kõigepealt punase, siis sinise. Vilkumine lõpeb.

Nõid Malach on vahepeal juba veidi kärsituks muutunud ja märkab siis, et pimeda toa vastas seinas on trepp üles korrusele. Võtab kursi sinnapoole ning plaanib vaadata üles korrusele. Muidugi äärmiselt ettevaatlikult, sest ta mäletab väga hästi, mis vargaplikaga juhtus. Seda on raske unustada, sest iga pilk Randiele meenutab toimunut väga hästi - arm on ikka väga selgesti näha. Nõid kõnnib trepi poole ning vahib pingsalt, et midagi sealt ei näkku lendaks. Seetõttu ei pane ta tähele maas olevat kollast õuna, millele ka peale astub. Aga see saab talla alt minema ja veereb veelgi kaugemale. Paladin Shamash näeb, kuidas nõid Malach kollaseks muutub ning itsitab kahjurõõmsalt.
Druiid Leyah võtab tema jalge ette veerenud kollase õuna üles, mõtiskleb hetke ja viskab selle siis kaminasse. Mitte midagi erilist ei juhtu. Õun küpseb susisedes.
Malach jõuab trepini ning jääb ülespoole piidlema. Nõid ei näe midagi, sest üleval korrusel on pilkane pimedus. See on ka arusaadav - köök, kus nad asuvad, on hästi valgustatud, kuna tõrvikud põlevad ning lisaks on kaminas praksuv tuli. Igal juhul saab ta aru, et see pimedus ei ole selline, nagu oli väikses toas, kus ta põrkus kokku haldjaga.
Malach tunneb mingit õhuliiklust - teiselt korruselt nagu tuleksid tuuleiilikesed ja suunduksid tema selja taha. Kinnises ruumis olevale liikumatule õhule on selline vaheldus päris mõnus. Malach pöörab ennast ümber ning näeb seda ust, mis tundus algselt õue viivat.
Teised astuvad ka ligi ja draakonisündinu uurib vargaplika käest: “kas see on see sama uks, mille leidsid, kui ümber lossi jooksid enne?” Randie mõtleb veidi, vaatleb, kuid ei saa eriti aru ning vastab kõhklevalt: “vist jah, võib väga vabalt olla, tuult ju tunned?”
Haldjas astub ukse juurde ja katsub seda osavalt avada. Esimese hooga ei saa lahti, kuid peale väikest nõksutamist see õnnestub. Rebenenud taimeväätide vahelt on näha õue - seal on pilkane pimedus, tundub olevat niiske, rõske ning jahe. Haldjas paneb pettunult ukse kinni ja selgitab elavalt kätega vehkides, kui vastik ikkagi õues on. Seltskond otsustab peale mõningat kaalumist tuppa jääda.
Vargaplika vahib ringi ja otsustab siis minna pimedasse ruumi käsikaudu kobama. Ta astub tuppa sisse ning hakkab mööda paremat seina vaikselt liikuma.
Trepile lähemal olevad Malach ja Lonewolf tunnevad äkitselt ülevalt korruselt eriti tugevat tuuleiili. Haldjas sügab kukalt: õues ei olnud ju nii kõva tuul… Kuid muud midagi ei juhtu.
Vargaplika seevastu on jõudnud selleks ajaks vastasseinas oleva maast-laeni riiulini. Randie hakkab ettevaatlikult kompima, mis seal küll võiks olla. Katsub ja katsub - purgid-pudelid, suured, väiksed, keskmised. Pettunult hakkab mööda teist seina tagasi tulema. Ei jõua eriti palju astuda, kui tal sähvatab üks mõte. Astub tagasi ning krabab riiulist ühe suure purgi kaasa. Jõuab käsikaudu kobades lõpuks uksest välja ja näeb siis, et käes on tal veidi tolmune suur kolmeliitrine anum, kus tundub olevat sees õunamahl. Randie paneb trofee laua peale ning küsib lahkelt: “kas keegi soovib õunamahla?”
Keegi loomulikult seda ei soovi. Nõid Malach üritab Rivanat veenda, et too prooviks: “võta lonks!”
“- Mis lonks?”
“- No võta, õunamahl ju.”
“- Eee.. ei, aitäh.”
“- No võta, võiksid ka kuidagi kasulik olla!”
Rivana natuke solvub selle peale, vaatab siis Malachile sügavalt silma ja küsib siis: “Sa oled hea jutuga küll, aga mida SINA teinud oled?” Nõid on sellisest sündmuste käigust veidi segaduses ja vastab, mis meelde tuleb: “tapsin suure liblika ära!” Rivana iroonitseb: “ja esimesena olid purjus...” Kõik puhkevad naerma.

Järgmine osa "Kahekümnes peatükk - Kes naerab viimasena" ilmub reedel, 29. juulil

Lugu jätkub siin: "DnD #21 - Kurja võluri loss - Kahekümnes peatükk - Kes naerab viimasena" »

Teavita ebasobivast sissekandest!