Honey why are you calling me so late ? (2)

Kõik mis on nüüd alles jäänud, on selle kõige kõrval liiga tühine,
terav noa pigistus läbib nahka,- verd ei tule.
Ma ei tunne isegi selle valu, sest hingelinepitsitus on alati füüsilisest suurem.
Taevas surub peale oma tumedaid mõtteid, või on need hoopis tumedad pilved, mis teed minu juurde otsivad ?
Mälu on mõtlemisest endiselt tühi,
jalutan juba täna uuega siin,
kus olin jalutanud viimased 17 korda Sinuga.
Olnud vist isegi õnnelik ?

Öö lapib kokku me eilsed pahed,
kuu varjutuses peegeldub luual sõitvaid nõidasi,
haaran kätega tuulest ja lasen voolul lennutada ennast nendeni,
kui julgus lubab, tule minuga !

Sinu kartlikud tulised käed hoiavad kramplikult minust kinni,
Sa vist ei tahagi olla siin.. - aga palun, mine siis ära .

Uuspäev, uus tänane, eile on minevik, homne on olevik.
Präegusel hetkel, seistes siin, selle teatud kohapeal,
muhelik naeratus kirjutatud näole,
silmadest peegelduvat õnne vist niigi ülearu näivat,
rahulolev õnn valdab mu keha,
ülepika aja on hea siin olla, seista ja naeratada.

Mis sest , et Sind pole siin minuga.
Kutsu mind, Ehk isegi tulen tagasi :).


Honey why are you crying is everything okay.