Raisatud õnn (2)

Vaikselt ta siin istub.
Nii kaunis kui toonela värvate kõrval õitsev punane roos.
Tuul veel puhub.
ja lained toovad veel õhtused soovid temani.
Õrnemad kui eilse kirgliku õnne suule suudeldud suudlus.
Tõotedes, et homme proovib uuesti.
Või hoopis ei tahagi?

Vaikselt ta siin loeb.
Nii õnnelik kui äsja lennanud mööda taevakaart päikesepoole.
Vihm vaikselt sositab
" tule veel, tule veel kord minu poole.. "
Käe sirutades õnnepoole.
Aga ei, aga ei.
Ta ei taha, õnn ei ole temajaoks.

" Läbi pisarate, las valgugu su tunded. Läbi pisarate, millesse uppuda on veel vara. "
Sosistab tundmatu mees temast möödudes.

Mida ta öelda tahtis ?
Ei teadnud tüdruk veel hommegi.

Kuid nüüd ..

Tuhandeid päevi on möödas.
Ja vaikselt ta siin jalutab paljajalu.
Iseenda haual.
Kahetses et ei julgenud lennata pilvedeni
ja otsida õnne tähekildudest.
Nutta ta tahaks.
Aga näe, ei oska.

Süütab veel ühe küünla.
Ja läheb tagasi,
õnne otsima, teadmisega et ta seda enam iialgi ei leia.

Aga vanaisa õpetas, " ükskõik kui õnnetu sa ka ei ole, ära kunagi anna alla, sest lootus on see mis sureb viimasena !"

Nii ta siis läks.

Nii kaunis, kui päikse kuma sillerdaval merel.
Nii kaunis kuid, kuid ometi raisatud elu poolt.

Hind mida ta pidi oma hinge eest maksma ei olnud raisatut elu väärt.


Õhku paluks. Ta ei oska enam eluta hingata.