41# Not (4)

Varjusin nurga taha just kõige õigemal momendil ning kuulid lendasid minust paar millimeetrit kaugemal mööda.
"Kaitse ennast paremini," sisistas Jonah. "Pagan, võta see ning kasuta seda kasulikult."
Ta surus mulle revolveri moodi relva kätte. Kas ta arvas, et ma oskan sellega midagi teha?
"Kuidas ma seda laen ja lasen? Mida ma üldse teen?" pabistasin.
Ta oigas ning näitas mulle kiiresti, mida teha. Ma hakkasin paanikasse minema.
"Hei," haaras ta minu õlgadest kinni ning vaatas mulle silma. "Sa saad hakkama. Nüüd jookse nii kiiresti, kui sa saad edasi möödas koridori ning ära vaata taha ega pööra ümber. Tee meie ees tee puhtaks."
"Mida?" kiljatasin ning ta lükkas meid nurga tagant välja.
Hakkasin uuesti pauke kuulma ning võpatasin iga paugu peale. Siiski pidasin Jonahi öeldust kinni ning ei vaadanud kordagi tahapoole või pööranud ümber.
Kiljatasin hirmust, kui turvavarustuses mees nurga tagant välja kargas ning ma teda tulistasin.
Ta langes põrandale, veri mööda tema keha vaikselt voolamas.
"Sa tabasid teda otse pähe. Tubli," pomises Jon mu kõrva ääres ning haaras mu käsivarrest, et mind edasi tarida.
"Ma just lasin kellegi maha, Jon! Sa ei saa mind kiita sellise teo eest!" Ma peaaegu karjusin.
"Ta polnud süütu inimene, ilmselt oli tapnud kümneid kordi rohkem, kui sina. Ta kargas sulle kallale, mitte ei üritanud kallistada, Darcy. Keskendu hetkel õigele asjale. Me peame õigesse tiiba saama."
Meie retk hoonesse möödus õige rahulikult ning ilma äpardusteta, kuid kui ma jala läbi ühe aknaklaasi lõin läks edasi kõik kohutavalt. Meid oli totaalselt märgatud.
"Siia!" hüüatas poiss ning me kükitasime kitsukesse nurka, kus me koos end nurka pressisime.
Jooksusammud meie järel lakkasid veidikeseks ning kõik jäi vaikseks.
Jon asetas oma käe vaikselt mu suule, sest ma hingasin väga valjult - pigem ähkisin.
Minu särgist haarati kinni ning ma lendasin kõvasti vastu vastasseina, lüües oma pea kõvasti ära. Hetkeks läks mu silme eest kõik mustaks, kuid visioon tuli kiiresti tagasi.
Ma nägin Jonahit oma elu eest võitlemas. Ükskõik, kui kõvasti ta vastast peksis ei paistnud nagu oleks teine mees viga saanud.
Haarasin oma relva ning üritasin ründajat tulistada, kuid ma ei jõudnud nimetissõrme liigutada.
"Darcy," kurtis Jon suure pinge all. Ta vajas kindlasti abi.
Pigistasin silmad kinni ning sihtisin relva nende poole. Liigutasin nimetissõrme ning käis lask.
Avasin silmad ettevaatlikult kuni mu visioon normaalseks sai ning avastasin enda õnneks, et olin tabanud õiget isikut.
Vaenlane oli pikali maas, oigas. Nägin palju vaeva, et end seina abil püsti saada.
Jälgisin ainult silmanurgast, kuidas Jonah meest muudkui tampis ning peksis.
"Jonah, lähme minema," tõukasin poissi ning hakkasin edasi jooksma, hoides tugevalt oma käsivarrest kinni.
"Kas sa murdsid midagi?"
"Ei, mu käsi on lihtsalt valus."
Jonah peatas mu hetkeks ning puudutas mu pead. "Siit on katki... Kas sa lõid oma pea ära?"
Noogutasin. "Vastu seina."
"Kuidas su silmad on?"
"Mu visioon läheb vahetevahel sekundiks uduseks, aga ma usun, et ma olen korras. Liigume edasi, palun, meil pole kaua aega."
"Olgu, pea meeles, et me peame C tiiba jõudma, kolmekümnendale korrusele ning kui meil veab, siis me saame Hyoki kabinetti."
"Kas sa tead õiget ruumi?" pärisin, kui uuesti kiiremini liikuma hakkasime.
"Ei."
"Me otsime terve korruse läbi? Oled sa segane? Meil pole sellist aega."
Jon pääritas silmi: "Ma olen täiesti kindel, et see jääb numbrite 3035 kuni 3060 vahele."
"Kuidas niimoodi?" küsisin uudishimulikult. Mida kura.dit?!
Jon naeratas ning vaatas mulle otsa, öeldes: "Tavaliselt jäävad filmides bosside kabinetid selliste numbrite vahele..."
"Jonah, lõpeta jamamine ning palun, teeme midagi kasulikku. Kui kaugel me oleme?"
"Ainult kaks korrust allpool. Rahune, printsess, me oleme lähedal."
Tema telefon vibreeris tagataskus ning ma haarasin selle ise, sest Jon ei reageerinud nii kiiresti.

Kontaktilt Harry: Teistega on kõik korras, Zayn liitus meiega. Ütle Darcyle, et ta ema pole rahul selle plaaniga ning ta on teie juurde teel...

"Oh, issand," sõnasin ohates. "Ta lööb meid maha."
"Ta tuleb backup´iga usu mind, Darcy, seega me oleme paremates kätes. Meil läheks abi vaja."
"Kui mu ema saab viga on see minu süü," laususin. "Minu väike mälestus, mida ma nägin, kui ma minestasin... Ma pidin kuidagi tollel päeval valesti tegema, et Hyoki välja vihastada."
Jonah kribas midagi oma telefonsi nign palus mul seejärel maha istuda.
Ta kükitas minu ette ning vaatas mulle silma.
"Meil on aega. Vähe, aga siiski. Proovi meenutada ülejäänut sellest päevast. Ma pean sind siiski äratama, kui sa liiga kaua audis oled."
"Miks?" Idee minestamisest ei olnud päris huvipakkuv.
Ta kortsutas kulmu.
"Miks ma jälle meenutama pean?"
"Ma pean leiutama väikese insuldi-kõne, kui ma tema kabinetti sisse astun, Darcy." Ta istus samuti maha. "Asi sujuks paremini, kui me teame põhjusi."
Noogutasin ning sulgesin silmad, toetades pea vastu kivikõva seina. Meenutasin varasemat, mida nägin ja tajusin. Hyoki, mu lapsepõlv ja Danielle.
Jooksin aeda, oma isa juurde, pulgakommid käes ning hakkasin vuristama.
"Issi, onul oli autos suur tuhh. Ta pahandas minuga, aga see oli suur ja ma tahan ka sellist, issi, palun!"
Mu isa tõusis ja tõukas Hyokit tugevalt. "Sa lubasid mulle, Chan ja sa vedasid mind alt. Sa vead ühe oma relvadest siia, rahulikku naabruskonda ja lased minu tütrel seda puudutada!"
"Tema oli see, kes oli liiga uudishimulik ning ära räägi minuga niimoodi, Olsen. Ma võin su elu põrguks teha. Vaata, kellega sa töötad... Sa peaksid teadma, et varem või hiljem enam ma siia niisama uisapäisa ei tule. Ma hävitan su."
"Issi, kas ma saan samasuguse?" küsisin huilates, suurte vestlusest väljategemata, sest ma ise ei saanud sellest aru.
Jooksin auto juurde ning tõmbasin relva riide alt välja. See kukkus pagasni.kust asfaldile, käis tugevam laksatus.
Väike mina näperdas automaati.
Isa jooksis minuni, korjas mu ühe käega üles ning hakkas Hyoki peale karjuma.
Nii palju, kui väike mina karjumisest aru sai, pidi härra Chan kohe lahuma ning mitte tagasi tulema.
Rabelesin isa käte vahelt välja ning uudistasin ise pagasni.kut edasi. Ronisin autosse sisse, puudutasin väikseid pakendeid kuni avastasin särava kohvri, mille üle mul huvi tekkis. Avasin kohvri ning minu ehmatuseks lendas mulle kohe miski näklku ning ma nägin ainult midgi süstalde sarnast ja pulbrit.
Jällegi tiriti mind autost välja ning seekord oli see Hyoki, kes minuga karjuma hakkas. Väike mina nuttis hirmust nii kõvasti, et ma ei kuulnud ülejäänud juttu.
Mu isa andis mu üle emale, kes koos Daniellega majja jooksma hakkasid.
Mulle hakkas järjest meenuma, et see võis olla päev, mil minu pere lahku läks. Kui jah, siis see oli totaalselt minu pärast.
Mu isa rääkis emaga väga kiiresti, kes minu ja Danielle asju pakkis. Danielle suu liikus kiiresti ning ma tundsin näojoontelt ära hüsteerika.
Kui Danielle oli samal ajal seal, siis miks tema midagi ei öelnud? Tema ei elanud üle mälukaotust.
Danielle hoidis mind oma haardes, seistes meie ühise magamistoa ukse juures. Väike mina, kes ei saanud asjast väga aru, istus vaikselt Dani haardes ning vaatas edasi-tagasi tormavat ema.
Mu mõtted hakkasid eemale rändama kuni hakkasin kuulma kellegi hüüdeid. Minu nime korrutati mitmeid kordi.
"Darcy, tule teadvusele," patsutas Jonah mu põski ning ma avasin kiiresti silmad, haarates poisi kätest kinni.
"Ära tambi enam mind, ma olen siin," laususin hineldades.
"Ma kartsin, et midagi juhtub, kui sa kauem audis oled. Alguses sa nägid normaalne välja, aga su nägu hakkas valgemaks minema..."
Noogutasin. "Jää nüüd vait, ma saan aru."
"Seega, mida sa nägid?" küsis Jon kannatamatult.
Vaatasin ringi. "Kas mu ema pole jõudnud? Midagi juhtus vahepeal."
"Keegi pole meid veel avastanud, õnneks ja su ema jõuab õige pea siia, seega hakka oma looga juba pihta," ütles poiss.
Lihtsa ohkega hakkasin rääkima, mida ma olin näinud ning Jonah lihtsalt kuulas mind rahulikult.
"Seega ta tegeles millegagi, mida sinu isa või sinu pere kindlasti poleks pidanud nägema?" kortsutas ta kulmu.
"Jah, kindel see. Asi läks segaseks ning mu isa nägi täiesti hirmunud, ausalt öeldes, välja, seega asi oli tõsine."
"Kuidas on võimalik, et Dani ei maininud midagi sellist?"
"Mis siis, kui ta ei teadnudki sellest mehest? Võib-olla ma juhuslikult sattusin oma isale peale, kui nad maja ees rääkisid. Äkki see pidi olema salakohtumine või midagi?"
"Kõik on küsimärgiga," mainis Jonah ning ma lihtsalt nõustusin temaga.
Kuulsime kontsade plaksumist vastu koridoripõrandat, seega tõusime kiiresti püsti ning olime valmis igasuguseks ründeks.
Mu ema astus meie ette, kaks lihaselist meest temaga kaasas.
"Kuidas sa võisid sellist plaani pidada?" küsis mu ema Jonahilt ning vaatas siis mind: "Sa paistad terve, seega lähme edasi."
"Darcy meenutas päeva, kui tema ning Hyoki Chan esimest korda kohtusid."
Mu ema vaatas meile mõlemale pingsalt otsa. Ta alahuul hakkas õrnalt värisema.
"Kuidas sa toda päeva mäletad?" küsis mu ema.
"Ma sulgesin oma silmad ning andsin endast kõik, et meenutada. Miks sa mulle ei rääkinud, siis kui aega oli?"
"Oli parem, kui sa ei teadnud, aga asjad lihtsalt pöördusid. Anna andeks, kullake." Ta astus sammu lähemale, et juuksesalk eemale lükata.
Pisar jooksis mööda mu põske alla. "Danielle ei maininud ka."
"Sest ta ei teadnud midagi sellest mehest."
Noogutasin ning pühkisin pisara.
"Me peame edasi liikuma," ütles üks mees mu ema selja taga ning ta saatis talle range pilgu.
"Tal on õigus. Lähme."

A/N: Siin on 41. osa ning ma vabandan, kui see polnud piisavalt pikk. Palun andke mulle feedbacki tagasi, natukene kriitikat oleks imeline.
See järjeutt on peagi-peagi lõppemas ning plussiks tuleb võib-olla ka epiloog, kui te seda tahate. :)
KOMMENTEERIGE mis te arvate.