halb mälestus (6)

Oli koolivaheaja lõpp. Sõitsime kell kümme õhtul kodupoole. Kiirus oli veidi üle 110 ja tee libe. Järsku nägin eredat algust ja kuulsin kuidas pidurid kriiksusid ja auto külje ette keeras, siis läks mu pilk mustaks ja rohkem ma ei mäleta...
...Hommik. Ma ärkasin kusagil kella 12 paiku võõras kohas. Ukse juures vestlesid üks võõras mees ja po#!?!#einik. Minu kõrval seisis kena noor neiu ja jälgis mind väga kurval ja ärevil ilmel. Järsku tuli sisse ka üks mees. Alles siis sain ma aru et mees on arst ja neiu on õde ja mina olen haiglas. Nägin kõike väga ähmaselt. Arst tuli minu juurde ja ütles:"Kõik on hästi, homme saad sa siit minema. Siis ilmus ukse juurde minu tädi, ta oli nutnud, seda oli näha. Ma jäin siis uuesti magama ja ärkasin alles järgmisel hommikul. Siis oli mu pea palju selgem ja ma nägin oma voodil kõrval oma ema. Ta oli ratastoolis. Ma vandusin endale et see on uni. See ei olnud uni, sest siis tuli palatisse arst ja lausus et me võime nüüd koju minna. Ma tahtsin teada kus vanaema on aga ema ei vastanud midagi ja hakkas nutma. Ma sain vist aru miks. Haigla koridori lõpust hakkas meie poole jooksma mu isa. Olin väga õnnelik, et temaga midagi juhtunud pole. Ta võttis mu embusse, kallistas kõvast ja asus siis mu ema auto suunas lükkama. Me kõik olime vait. Meile jooksis järgi üks ametnik ja palus et me tuleksime homme tunnistusi andma. Mis tunistusi andma?! Ma olin ülivihane et me pidme rääkima sihukesest asjast. Kodus ootasid meid minu vanaisa, teine vanaema, kaks tädi, täditütred Kärt,Katriin ja Kadi-Liis ning ka see võõras mees keda olin näinud haiglas po#!?!#ei#!?!#ga rääkimas. Me aitasime kõik koos mu ema voodisse ja läksime siis magama. Ma jooksin enda tuppa ja hakkasin valjusti nutma. Miks see pidi juhtuma, nii ei või olla. Ma proovisin magama jääda, lootes et see kõik on vaid uni ja kui ma uuesti ärkan saan ma aru et midagi pole jhtunud. Aga ma ei suutnud, ma istusin terve öö voodil ja mõtlesin MIKS?
Täna pidime me minema tunnistusi andma ja seda me ka tegime. Me sõitsime po#!?!#ei autoga jaoskonda ja siis kutsuti esialgu mu ema, kui ta tagasi tuli olid ta silmad jälle pisarais. Mind kutsuti koos selle võõra mehega. Ma sain teada et see #!?!# oli see kes meile otsa sõitis. Ma tahtsin et ta oleks surma saanud.
Minaütlesin et ma ei näind midagi ja nii see ju oligi.
Mõõdas on nüüd juba kaks aastat sellest juhtumist. Mu emale ostsime ratastooli ja matsime vanaema ära. Koolis õnneks ei saanud keegi teada ja sellest teemast pole me enam kunagi rääkinud kuigi on mul mõnikord ikka luupainajad öösiti. Homme saab sellest sündmusest mööda siis täpselt kaks aastat ja me lähme vanaema hauda külastama. See mees kes meile otsa sõitis sai nelja kuuse vangistuse joobes sõitmise eest ja ta ületas ka kiirust. Sellest ajast saati kui me teda vanglas vaatamas kisime ja ta meiega ei rääkinud pole ma teda näinud. Ma loodan muide ikka veel et ärkan varsti üles sellest kohutavast unenäost.

Autori kommentaar »