seiklused merel1 (16)

See lugu räägib ühest minu sõbrast Kristjanist. Erinevalt minus meeldib talle teha kõike samamoodi nagu varem. Ta suhtleb peale minu vaid oma ema ning koeraga ja üldiselt pelgab ta inimesi. Aga ometigi tulevad seiklused just nende juurde, kes neid ei otsi. Ja sellepärast, mis temaga juhtus, kadestan ma teda elulõpuni.Muide kogu selle loo rääkis mulle tema, kui ta koju tagasi jõudis.
See lugu sai alguse ühel kenal kevadhommikul, kui ta nagu alati hommikul kell kaheksa oma koera Bennyga rannas jalutas. Järsku märkas ta kaugel sadamas mingit imelikku alust. Arvatavasti oleks iga inimene teada tahtnud, mis see on, aga teda see ei huvitanud, ta lihtsalt kõndis edasi. Järsku hüppasid talle põõsastest mingid inimesed kallale ja panid talle musta koti pähe. Ta ei näinud, kuid sa aru, et nad liiguvad sadama poole. Siis läks tal silmeeest mustaks ja järgmine kord, kui ta taas silmad avas, oli ta vangikongis. Ühest pisikesest aknast paistis vesi. Ta oli laevas. Teda tegi väga tusaseks, et ta pidi nüüd oma iganeljapäevase juuksurikülastuse edasi lükkama ja ta otsus mitte kellelegi mitte midagi rääkima. Ühesõnaga alustas ta vaikimisstreiki.
Iga hommik, lõuna ja õhtu tõid mehed talle putru, leivakillu ning veidi piima. Alatasa kuulis ta, kuidas mehed kutsusid teda Davidiks ja naersid ta üle. Siis ühel õhtul pesti ta ära, pandi normaalsed riided selga ning viidi ühte uhkesse saali, kus ootas teda üks kena mees, nagu ta teada sai-laevakapten ja kõvasti maitsvat toitu. Laevakapten käskis teistel lahkuda ja alustas:"Noh David, polegi enam meredekuningas vä?" Nüüd sai Kristjan aru, et teda aeti kellegagi segi, kuid ta ei lausunud midagi. Ka kapten taipas peagi, et tegu pole õige mehega, ta otsustas, et tavalist luuserit nende laeva vaja pole ning järgmisel hommikul pidi algama hukkamine.
Hommik saabus ja kell kuus kogunes kogu meeskond tekile. Kaks tugevat meest viisid Kristjani ühele platvormile ja panid talle silmuse kaela. Kuid siis karjus üks mees...

Autori kommentaar »