Veni Vidi Vici #7 (4)

"Miks sa siia kooli üldse tulid?" kõlas uus küsimus mu kõrvus. Oleks tahtnud surra, miks ma üldse elan veel."Ma pidin tulema ju mul ei jäänud muud üle" tunnistasin ma maha vaadates.
"Kas sa teisi võimalusi ka kaalusid?"
" Jah ma kaalusin ju ....aga ema...."ma lõpetasin lause kuna ma hakkasin nutma. Ma ei taha seal üldse olla. Ma olen nagu hull.Või olengi? Äkki lähengi lolliks? Psühholoog andis mulle taskuräti. Ma kuivatasin pisarad ja nuuskasin nina. Ise mõeldes ma olen hale, et ulun psühholoogi juures. Ilgelt hale olen jah. Mõnda aega oli vaikus kuulda oli ainult seda kuidas psühholoog läpakas klõbistas.
"Su hinded need ei ole korras!" see ütlus ehmatas mind kuna ma mõtlesin muudele asjadele ja järsku hakkas ta nii rääkima.
" Ma ju tean"
"Aga neid saab veel parandada ma võin ise õpetajatega rääkida meil on siin mõistvad õpetajad" (hui olidki neist saab teada teistest jututest)
"Mhm" mõmisesin ma kuigi ma juba teadsin, et pole nad ühti. Võib-olla ainult päev kaks ja siis hakkavad kohe mölisema , et ise ei õpi, miks sa üldse siia tulid jne.
"Aga kutsekoolid? Kuidas nendega on ? Oled mõelnud?"
"Jah olen , aga nendega on nii nagu on pole selliseid erialasid mida ma õppida tahaks ja kui on siis on need meeletult kaugel."
"Seda küll...see tõsi, aga, mis sind huvitaks?"
" IT või siis kõik, mis arvutiga seotud" ütlesin ma ja ta liikus v äikese riiuli juurde, kus olid väikesed raamatud nimega "Kutseõppevõimalused aastal 2012/2013"
Ta ulatas ühe mulle ja jalutas oma kohale tagasi. Hakkasin raamatut sirvima seal oli päris palju koole silmas läksid kirjuks. Kuni ta ütles " Vaata lk 23 seal on IT-ega seonduvad asjad."
Vaatasin ja nägin , et olid tõesti seal olid ka need koolid mida ma ise kaalunud olin , aga jah läks nagu läks.
"Oleksid huviatud siis peaksid nendesse koolidesse kirjutama äkki neil on vabu kohti veel"
"Mhm eks ma ürita , kuid vähetõenäoline"
"Tõsi, kuid proovida võib"
" Jah " ütlesin ma vaid, kuid ise tahtsin loota, et äkki on mõni kool kus ma saan minna ma tõsiselt lootsin kuid..
"Võime vist ema sisse tagasi kutsuda sa saad ise otsustada mida sa emale räägid mida mitte."
"Jah" ja Ta kustus mu ema sisse. Ema nägu oli imelik ma isegi pelgasin seda mõnes mõttes ta pole selline ennem olnud. Kuigi mu elu on väiksest peale karm olnud. Vahel küsin endalt miks ma üldse sündisin...kuid samas.....
" Cathy soovid sa seda kuuldud emaga jagada? " ma ehmusin ma olin jälle omas maailmas.
" Ma ei tea ei taha nagu vist..." ühmasin ma lõpuks.
" Me rääkisime erinevatest võimalustest siin ..." ütles Psühholoog siis lõpuks.
Tore on ma ei taha emale rääkida. Miks ma peaks? Ma olen teda kogu oma raske elu kuulanud. Miks ma ei või ise otsustada midagi?
" Jah just täpselt!" ütlesin ma veel.
"Ma annan oma andmed sulle ja siis saame koolis ka veel rääkida kui vaja" ütles psühholoog.
"Mhm mida iganes" pomisesin ma.
" Nüüd jääd kooli" ütles ema ja mul hakkas süda sees värisema ma pidin pool päeva psühho juures olema ja nüüd veel kooli ka...see pole naljakas.
"EIIIIIEII!" karjusin ma suhteliselt kõvasti ise püsti tõustes." Mina ei lähe ei lähe! Täna mitte!" kisasin ma edasi.
"No olgu, aga homme pead ikka tulema" rahustas mind psühholoog.
Mida iganes. Ma ei taha .Ei taha.Ei taha ma ainult noogutasin ja vajutasin ukse lingi alla. Et sealt pääseda. Kiiresti. Astusin uksest välja ilma , et oleks head aega öelnud. Jalutasin trepini ja läksin sealt garderoobi ja sealt uksest välja ma ei vaadanud kordagi tagasi kas ema tuli mulle järgi või ei. Ma lihtsalt astusin ja astusin ....mõeldes oma mõtteid kuni...ma....oleks peaaegu...

Autori kommentaar »