Veni Vidi Vici #5 (3)

Jälle üks hommik, jälle üks päev.
Ärkasin hommikul suhteliselt rõõmsana , kuna oli ik#!?!#gi reede ju.
Läksin kooli nägin enda ümber juba tuttavaid inimesi, kes juba 4 päeva minu ümber on ja mitte ainsatki sõna minuga rääkinud. Ma olen hale , hale, et endaga nii käituda lasen. Tunnid möödusid kiirelt vägagi kiirelt. Õnneks ma ei pidanud seal nii kaua olema õnn oli.
Ennem viimast tundi oli mul vaba tund ja ma mõtlesin, et helistan Christofferile. Ja seda ma ka tegin.Võtsin oma telefoni ja valisin Christoferi numbri. Ta vastas kohe: "Tsauuu Cathy" tema hääle kuulmine tegi mind rõõmsamaks. "Tsauki Christo (ma kutsun teda edaspidi nii) sa tööl saad sa üldse minuga rääkida?" küsisin ma lootes, et ikka saab.
" Sinuga ma ikka räägin ja alati" ütles ta tehes mu tuju üli heaks.
"Wow ..tõsi sa räägid alati ju" tunnistasin ma.
" Ikka , ikka , aga räägi kuidas sul koolis?" küsis ta nüüd selle küsimuse, mida ma ei tahtnud.
" Vaata ma tegin vist vea....ei lähe ta kuidagi, raske on ja need inimesed need inimesed...oeh ma ei taha siin üldse olla" ütlesin ma viimaks välja selle mida ma olin tahtunud öelda.
" Ära mõtle nii, nii ei tohi...ma ei luba sul nii mõelda...mõtle positiivselt!"
" Hah Positiivselt see pole siin võimalik....pole lihtsalt võimalik" ütlesin ma ...ja lause lõpp vajus mul ära.
" Aga räägi emaga ütle talle mida sa tunned ja mõtled" ütles ta viimaks.
" Ta ei kuula ju mind..." ütlesin ma väga kurvalt.
"Aga tee proovi" ütles ta jube enesekindlalt.
" Eks ma proovi siis ....aga noh vähe usutav, et ta mind üldse kuulab."
" Küll ta kuulab usu mind"
" No ma loodan väga!"
"Looda looda..." ütles ta ja hakkas naerma.
" Haha pole naljaks ..." nüüd naersin ka mina.
" On küll ju" ütles ta ja ma vaatasin, mis see kell juba on..kell näitas nii palju, et ma pidin kõne ära lõpetama. Kell läheb kohe tundi. Ma ei taha seda kõne lõpetada ja reaalsusesse naasta. Ma ei taha....
" Eeiei...kle Christo ma nüüd lõpetan ..ma pean reaalsusesse naasma...ja viimasesse tundi minema."
" No oke , aga sa räägi emaga onju?"
" No ma proovin siis .."
" Mitte ei proovi vaid räägid...ja ole tubli...tsauuu Cathy..."
" Mhm tsauuu Christo"
Kõne katkes ja mina pidin reaalsusse tulema tagasi. See kõne andis mulle jõudu...emale rääkimiseks. Et ma ei taha siin koolis olla...siia enam mitte kunagi tulla mitte iial kedagi siit näha. Kell helises ja hakkas viimane tund....viimane mõtlesin ma oma kohale istudes. Tund läks kiirelt ja varsti läbi ta oligi. Astusin klassist välja ja võtsin taskust telefoni ja valisin ema numbri. Telefon kutsus..." Jaah " vastas ema ...
"Emps kle mul tunnid läbi millega ma koju saan?"
"Aamn...kle ma pean nagunii linna tulema ma tulen siis sulle ka järgi"
" Okey sa tuled ikka kesklinna`?"
" Jah" ja kõne katkes läksin garderoobi ja vahetasin vahetusjalanõud ketside vastu ja jope võtsin kätte kuna väljas oli soe. Astusin kooli uksest välja ma tundsin vabadust tundsin ennast inimesena. Hakkasin astuma linna poole läksin aeglase sammuga läbi pargi...tundsin tuult, mis oli väga soe.Olid ju viimased soojad päevad...ja algabki sügis...masendav aeg...jõudsin linna ja nägin ema käisime veel poes ja sõitsime koju. Venna oli ka juba kodus ja õde just tuli. Ma ei julgenud emale veel midagi öelda.Ma tean ta vastust. Läksin vara magama kuna ma olin väsinud...ja ma tundsin ette et järgmine päev tuleb jube. (see tuli kohutav)

Autori kommentaar »