Alexia 4 (5)

...Jacob.

"Jacob, mida sa siin teed?" küsisin imestunult. "Tulin tagasi, noh.."
"Okei, aga ma arvan, et praegu oleks parem, kui sa lahkuks. Hayls tuleb mõne minuti pärast siia, ja ma arvan, et sa ei soovi olla tüdrukutega, kes riideid vahivad?"

"Olgu, lähen, aga ära ole solvund või noh..."

"Ei ole, ei ole, mine nüüd, näe Hayls tuleb," sõnasin ning lükkasin ta sõbralikult uksest välja. "Homseni!" hõikasin veel järgi.

"Tsauki," sõnas Hayley ja kallistas mind. "Lähme üles," sõnasin ning suundusime minu tuppa.

Valisime riided välja, mille ma homme selga panen. Nendeks osutusid helehallid teksad, must topp, valge kardigan (või mis iganes asi), sokid ja pärlid.

"Ooh, see on nii nunnuuuuuu!" sõnas Hayley ühe pluusi kohta, selle kätte võttes. "Kas ma tohin selle selga panna, homme?" - "Aga muidugi," sõnasin vastu ja istusin voodile.

"Noh, mis Jacob siin tegi siis?" muutus ta uudishimulikuks.

"Segast pani." - "Seletaksid lähemalt?" - "Noh, põhimõtteliselt oli nii, et ta tuli minu juurde, siis mingi tormas minema, siis kirjutas messi, et ta ei taha suhet, mille peale mul karp suht lahti läks, siis ta tuli tagasi, nagu sa nägid."

"Mhm," - "Aga te saate nagu hästi läbi võimis?"

"No ma ei tea, kodus ta on üldiselt suht normaalne aga tal ongi mingid... häired, probleemid.. nii et vahest on ta üpris segane.

"Ta arstijuures või kusagil käind on? Või... sa tead millest tal see on?"

"Ah... väiksena ta nägi, kuidas mingi mees tappis ühe väikese tüdruku, ta lasteaiast. Ja ta arvas, et see oli meie isa. Tegelt ei olnud. Ja siis mu isa üritas selgeks teha, et see polnud tema.

Aga Jacob ei kuulanud, hakkas hoopis... vaime nägema või midagi sellist, vahepeal omas toas väänles voodil, karjus, silmad olid tuhmid ja ühte kohta naelutatud, kui küsisime et mis viga või midagi, siis ta ütles et "Olge tasa" või "Jälle need hääled" või midagi sellist.

Me oleme üritanud ta ravile panna, aga ta on ära jooksnud sealt, alati."

"Woah, ma ei taha seda küll öelda ja ära võta seda solvamisena, aga ma kardan temaga suhelda siis..." muutusin murelikuks.

"Ah, ma arvan et pole midagi, ta on natuke ikka muutunud ka," sõnas Hayley.

Järsku kuulsime aknal koputust, ning vaatasime sinna...

Autori kommentaar »