Bendalles, 1 (4)

Kõik sai alguse sellest, kui ma leidsin selle salapärase raamatu...
Raamat lebas tüdrukute WC’s, koolis, aknalaua all, see oli sinna... kleebitud? Igastahes, kui ma selle sealt lahti kiskusin, sain aru, et see oli kellegi päevik.
Kirjutatud oli vanamoeliselt ja paberitelt õhkus veidi kopitanud lõhna.

Märts, 12. 1872 kevad.
On õhtu... õhtu... vaatan toas ringi, kuulen kobistamist. Istun oma kõvavõitu voodil ja vaatan pimedusse... kobistamine...
Tulid mõned arusaamatud read, käekirja polnud võimalik välja lugeda. Edaspidi aga oli:
Nad tulid! Tulidki! Ma sain hakkama... ma pole varem nii õnnelik olnud!  Kes tulid? Jahv...
Tekst oli taas kustunud, sellega lehekülg lõppes.
„MIS JUHTUS? KES TULID? KELLE PÄEVIK SEE ON?“ Mu peas keerlesid, karjusid tuhanded mõtted. „Uhh,“ üritasin rahuneda ja asetasin päeviku oma voodile.
„Bendella, söök on valmis!“ hõikas ema alt. „Ja, ema!“
Igastahes, mina olen Bendella. Jah, pole vaja mainida – mul on haigelt raske nimi ja mulle ei meeldi see. Aga mulle on öeldud, et see oli kunagi mingisuguse kuninga naise nimi, või noh, tema nime järgi võetud, tema oli nimelt Bendalles... mehelik nimi, eks, ja ise on naine.
Nonii, ma olen 13, mul on tumepruunid, pea-aegu mustad juuksed ning erksinised silmad. Veider kombinatsioon.. täpselt nagu sellel... Benda... Bendla... Bendalles’il!
Komberdasin vaikselt alla, ning istusin laua taha ja asusin toitu sonkima, sest mul ei olnud isu.
„Noh, mis on, kullake?“ muretses ema. Ah, muidugi, ta ei tea sellest päevikust.
„Noh... ee... see... ma...,“ kogelesin. „Ah unusta ära, mitte midagi.“
„Olgu, kui sa nii ütled,“ sõnas ema kelmikalt ja asus toimetama.

Autori kommentaar »