Õudukas. (15)

Pidžaamapidu

Tegelased: Charlotte(called Lotta), Victoria(called Vicy) ja Lizzy ja Alice(sometimes Ally or Al(l))
Oleng toimub Alice juures
On jaanuari keskpaik
Tüdrukud hakkavad vaime välja kutsuma
Nalja pärast otsustavad nad välja kutsuda ühe endise mõrvari vaimu, kes elektritoolil hukati.
Vaim tulebki ja tüdrukutel hakkab hirm. Nad üritavad vaimu tagasi saata ja enda meelest see neil isegi õnnestub.
Siis aga hakkavad majas juhtuma kummalised asjad ja tundub, et kõigi elu on ohus.

Me tegime siis lõpuks selle laheda pidžaamapeo, mida me Lottaga niiiii kaua (sooooo long) olime planeerinud. Me korraldasime, et pidu on minu juures ja kõik peavad tulema pidžaamadega. Kui kõik olid kohal, siis läksime minu tuppa snäkki sööma. Ema oli all ja toimetas ning hõikas siis: ,,Tüdrukud! Ma lähen poodi, meil sai leib ja piim otsa! Olen umbes 30 minuti pärast tagasi! Tsau!’’ Me panime kohe muusika valjuks ja hakkasime möllama. Me tantsisime ja olime niisama hullud. Varsti hakkas meil igav. Siis tuli Lizzyl idee.
Ta ütles: ,,Kuulge pliksid.. Ma olen kuulnud vaimude välja kutsumisest.. Äkki kutsuks välja?’’ ,,Hahh, kutsuks välja! Mis me lähme kohta ma vä:D? Ei, ma sain aru, niisama tegin nalja:D. Kas sa ei arva, et see on ohtlik?’’ laususin ma. Lizzy ütles: ,,No ma ei tea.. Tahaks lihtsalt proovida :D. Kes lööb kampa?’’ ,,MINA! MINA! MINA!’’ karjusime kooris:D. Kuna keegi ei teadnud, kuidas see käib, siis otsisime internetist selle kohta.. ,,Vicy on jube hea otsia!’’ arvas Lotta. ,,Vicy, otsi, ole hea.. Sa ju tahad ka proovida:D?’’ ,,Okei, ma otsin!’’ Ei läinud kaua, kui Vicy oli valmis ja luges ette: ,, Kolmas vaimude välja kutsumis viis, mis oli paari sajandi eest idamaades väga levinud on kodus sooritatav. Tuleb istuda ümarlaua taha. Laua juures peavad olema neli tooli(P.S selle viisi sooritamiseks on vaja kahte inimest). Väljas verandal v. kuskil mõjal peavad olema töökorras tuulekellad. Ilm peab sel päeval olema täiesti tuuletu, et tuulekellad tuule tõttu tööle ei hakkaks. Tuleb istu laua äärde toolidele ja asetada peegel
keset lauda, suunaga üles. Nüüd tuleb lausuda: "Me kutseme sind, koolnu nimi. Tule ja valgusta meid uudistega. Tule ja päästa meid teadmatusest." Ideaalis peaksid tuulekellad väljas nüüd helisema ning peeglisse peaks ilmuma kiri:"küsida te võite aga paljude teade te ei tohi" või midagi analoogset. Peale seda tuleb esitada oma küsimused. Seda tehes tuleb aga jääda rahulikuks ning mitte mingil juhul ei tohi vaimu solvata. Kas pole kiire:D?’’
,,Wow, Vicy, see oli kiire ja põhjalik! Vaadake ilma—täpselt paras ja meil on tuulekellad ka väljas! Vedas:D!’’
,,Proovime, me neli ideaalset sõpra:D!’’ laususin ma. Kõik oligi nagu nii sätitud, et me saaksime sel päeval seda viisi kasutada. Meil oli õues tuulekell, oli pime, jaanuari keskpaik, tuuletu ilm..Ideaalne! Minu toas oli laud, mille ümber oli täpselt neli tooli. Arvasime, et neli inimest võib ka olla—miks mitte? Kogunesime laua ümber ja Lotta lausus sõnad, väärikalt ja uhkelt: ,,Me kutseme sind, koolunu nimi. Tule ja valgusta meid uudistega. Tule ja päästa meid teadmatusest.’’ Imelik.. peeglile ilmus kiri, mis oli kui tulega kirjutatud. Ma küsisin vaikselt Vicylt: ,,Kas tule-fonti kohta oli midagi kirjas?’’ Vicy vastas: ,,Ei. See on küll imelik..Võibolla see on sellepärast, et meid on neli.’’ Jah. Võibolla tõesti. Me kuulsime tuulekellasid õues helisemas.. Ma ütlesin: ,, Issand.. See töötabki. Ma veits kardan.. Kas teie ei karda?’’ ,,Natuke..’’ ütlesid nad ja natuke kihistasid. Me ei olnud rahulikud. Äkkitsi, me lugesime peeglilt: ,,Tere. Küsige. Ma valgustan teid.’’ Ma tundsin enda kõrval külma õhku. Mõtlesin, et ah, vast see on tuul.. kuid siis tuli meelde, et on tuulevaikne ilm. Ma olin juba täitsa hirmus. Vicy alustas, sest tema seisis püsti, et vaimule istet anda. Ta küsis: ,,Jah. Mul on küsimus. Kas päkapikud on olemas?’’ Issand. Mida ta raiskab selle peale aega! Me oleks pidanud enne küsimused valmis tegema. Vaim vastas: ,,Ei ole. Su vanem paneb su sussi sisse selle üllatuse.’’ Vicy hakkas nutma. Ma ei teadnudki, et ta selline titt on. Ei oleks teda kutsunudki. Nüüd oli Lizzy kord. Ta küsis:,,Kas ma saan endale suured rinnad?’’ Vaim ütles: ,,Ma ei tohi vastata tulevikku ennustavatele küsimustele!’’ Ma olin pisut rohkem rahunenud juba, sest olin kellade helisemisega õues juba harjunud. Nüüd oli minu kord. Ma ei teadnud mida küsida, kuid siis tuli hea idee:,, Kas ma saan lapsi?'’ ,,Viimane hoiatus: ma ei vasta tulevikku riivavatele küsimustele!’’ Vaim tundus... närvis. Ma hakkasin aru saama.. me peame ta tagasi viima. Kuidas? Selle kohta ju Vicy ei lugenud ega otsinud. Ma olin mures, kuid surusin selle alla, sest teadsin, et vaim tunnetab mu tundeid. Viimane inimene küsis oma küsimuse. Selleks oli Charlotte. Ta küsis: ,,Kas ma saan emalt jõuludeks punase küünelaki?’’ Ta oli unustanud! Ta oli unustanud, et ei tohi enam tuleviku kohta küsida! Ta tapab võibolla meid kõiki. Olin vaikselt surmahirmu suremas, kuid sain enesekontrolli tagasi. Vaimu piirjooned läksid punaseks ja ta muutus punaseks tulekeraks. Ma karjusin:,,EI!!EII!! ÄRA PÕLETA MU MAJA! MIDA MU EMA ÜTLEB? MIS MINUST JA MU ELUST SAAB? SA RIKUD KÕIK!’’ Alles pärast seda sain aru, mida olin öelnud. Lizzy karjus mulle:,, Lollakas, vaata, ta ju on närvis ja sa ajasid ta veel ekstra närvi! Ta tapab meid! Koos sinu majaga!’’ Me karjusime surmahirmus. Keegi ei saanud meile appi tulla- me elasime keset põldu, üksikus majas, kuhuni viis ainult üks kruusatee. Naabrid elasid meist umbes kilomeetri kaugusel, Otepääl. Ma olin surmahirmus. Nagu me kõik. Mu käe juurde sattus ema lõhnaõli. Ei tea, kuidas see seal oli. Ma võtsin selle ja lasin vaimule näkku. ,,MIDA SA TEGID?! ISSAND, AITAB KÜLL SINU NALJADEST!’’ karjus surmahirmus Lizzy. Ma ajasin käega õhku laiali kohas, kus vaim oli. Vaatasin.. teda ei olnud enam seal. Kuulsin ema koputust uksele. Ta hõikas: ,,Ally, tule tee uks lahti, ole hea. Mul on käed täis.’’ Ma võtsin kõik tüdrukud kaasa, sest keegi ei julgenud üksi jääda. Kui me lambivalgusesse jõudsime, siis Lotta oksendas. Me olime näost valged. Tegime rõõmsa näo ja üritasime olla häpid. Ema ütles:,,Noh, kas teil oli lõbus? Lotta, mis sinuga juhtus? Kas sõid liiga palju arbuusi? Ära muretse, ma koristan ära. Kas sa tahaksid kõhurohtu? Sul vist ei ole väga hea olla?'' Ema oli nii...Vaba. Tal ei olndu vaja karta, et vaim tuleb ja tapab kõik talle lähedased inimesed, aga tema enda jätab ellu, et teda piinata. Ma ei saa sellest emale rääkida. Mul on oma kaitseingel.. Ehk tema aitab mind? Ma rääkisin temaga mõttes. Kuid ma ei saanud temaga kontakti. Imelik. Alati olen saanud, kui mul on vaja olnud. Ema ütles: ,,Ohh! Ma udupea! Ma unustasin lehttainast osta! Teeme nii, et ma koristan selle löga ära ja siis lähen. Ally, sa saad ju üksi hakkama?’’ ,,Jah. Pole hullu ema. Meil on tore pidu. Me mängime äkki mingit kaardimängu. Pokkerit? Küüned per*sse? Valetamine? Üks mäng on ka, aga selle nimi mul ei tule meelde. Mine aga. Me saame hakkama,’’ laususin ma. Ma oskasin hästi valetada. Kuigi selja pöörates mu tekkisid pisarad silmadesse. TA EI SAA MIND JÄTTA! TA EI TOHI! Tema on ainuke koht, inimene, kes meid, rohkem mind, saab kaitsta. Palun emme! Ära mine! Kahjuks ta ei saanud minust aru. Ta ütles muretult: ,,Ah, teadmis? Ma koristan selle hiljem ära. Lizzy, rohi on arstirohu kapis, Ally toas, sa ju tead? Mine ja too. Võta vett ka, siis läheb libedamalt alla! Okei. Hiljem näeme. Kuulge, kas te tahate ka midagi poest? Kommi? Domino küpsiseid? Krõpsu?’’
,,Ei, meil ei ole midagi vaja.’’
,,Kindel?’’
,,Jah.’’
,,Okei, aga ma vaatan, midagi vast ikka toon. Hakkab kahju teist . No, tsau!’’ Ja ta oli juba uksest väljas. Me võtsime kõik käest kinni ja liikusime ülesse. Üleval oli pime, kardinad oli akendel ees ja üleüldse oli pime. Ma oleksin tahtnud karjuda, aga ma ei teinud seda. Ütlesin:
,,Lizzy.. Äkki sa ei võta rohtu. Ma ei julge oma tuppa minna. Vaevalt et siis sina. Ma võtan kaardid, mängime mingit mängu. Näiteks.. Vicy.. mõtle midagi. ’’ Ja teesklesin rõõmsat tuju.
Lotta lausus vahele: ,,Kuule, sa ei pea vaprat mängima...Me kõik oleme surmahirmus. Vicy, kas sa oled midagi välja mõelnud?’’
Vicy ütles kähku:
,,Um.. Valetamine? Ei, see ei sobi.. Küüned per*sse? See oleks hea. Mis sa arvad All?’’
,,Jah. Hea mõte. Teile sobib?’’ küsisin ma Lizzylt, kes hakkab vist kohe oksele ja Lottalt.
,,Okei,’’ laususid nad.
Me liikusime käsikäes alla. Trepp krägises ebatavaliselt. See trepp oli ju mingist metallist, mis on tugev ja ei krägise.. Sellel on klaasist käepidemed(vms) ja puidust astmed. Noh, puit ju võib krägiseda, aga see trepp tavaliselt ei krägise. Noh, vahet pole. Huvitav, mida teised mõtlevad praegu?
,,Istume siia diivani peale. Ma panen telku ka käima, äkki tuleb midagi põnevat,’’ ütlesin ma.
Me võtsime istet. Niikaua, kui Vicy kaarte jagas ma mõtlesin. Kas vaim tuleb? Kas ta läks ära? Kas me oleme surnud? Kas emme jääb ikka ellu? Miks mu kaitseingel minuga ei räägi? Palju küsimusi oli veel, aga mu aju lihtsalt ei suuda nii palju infi korraga pähe võtta.
,,Noh, võtke oma kaardid!’’ ütles Vicy. Kuid ma ei saanud seda teha. Ma teadsin, et õues on tuulevaikne ilm. Kuid miks tuulekellad helisesid nii, nagu oleks torm? Ma hüppasin Lotta kõrvale, ta on suur ja tüse. Ta on turvaline. Äkkitsi ilmus meie ette peegel. Sellel oli kiri: Viige mind tagasi sinna, kust tulin, KOHE! Või saate teie minusuguseks, Põrgu ela#!?!#ks! Ma ei hoidnud oma tundeid kinni. Mu peas kordusid ema sõnad :,, Kallis Ally! Palju õnne kolmandaks sünnipävaks!’’ Kordusid paljud lapsepõlve pildid, niipalju, kui neid oli. Paljud hääled, kus mind kiideti, noomiti, laideti, siis jälle kiideti ja öeldi: tule! Ma hakkasin võitlema selle punase olendiga, kes mind kutsus. Ma lõin teda. Sest ma kartsin surra. Vaatasin lauale. Seal ei olnud enam lauda. Ega ka mitte peeglit. Mu kõrval olev Lotta oli surnud. Ma karjusin. Nutsin. Ja ma teatsin, et keegi mind aidata ei saa. Kui mitte keegi teine, siis mina ise. Ei oleks iial uskunud, et olen nii #!?!#nniseeriv. Et hakata SURMALE lausa vastu. Ikka loll. Ma tuntsin rahu. Korraks midagi põletas. Kõrvetas ribisid. Siis kõrvetas kaela, pead, juukseid, jalgu. Keegi karjus mulle: ,, ALICE! ALICE! MIS SINUGA JUHTUS?! KAS SA OLED TERVE? ALICE! ALICE! ÄRKA ÜLES!!! SA EI TOHI SURRA!’’ Sain aru, et karjuja oli Charlotte, mu oma Lotta. Tundsin, et liigun, aga ei suutnud fikseerida, kuidas ja kus. Läks nats aega, kuni küsisin Lottalt: ,, Kuule. Kas ma olen surnud? Kas mul on ilus soeng? Ega ma kole ei ole?’’
,,Äh, ei ole. Sa oled väga kena. Sa ei ole surnud ka teadmis:D? ’’
,,Ei ole vä?’’
,,Ei.’’
,,Kindel?’’
,,Jah:D.’’
,,Mille otsas ma sõidan?’’
,,Haigla voodi.’’
,,Mida? Miks ma haiglas olen? Ma tunnen ennast väga hästi!’’
,,Oijah. Kas sa ikka mäletad seda vaimu? Mis ta sulle tegi? Mida sa nägid?’’
Ma ei mäletanud mingit vaimu. Ma mäletasin selgelt seda, et ma nägin Lottat enda kõrval jalutamas, mina kuhugi sõitmas.
,,Vaim? Ei mäleta..’’
,,Härra Doktor, kas tal on mälukaotus?’’
Mul tuli siis meelde, midagi hägust. Siis selgemalt. Selgemalt. Ja asi oli selge! See vaim.. See õhtu. See ilm. See laud. See pidu.. Ja.. vaim. Mis..? Miks..? Kuhu ta..? Mis..? Kus emme on? Miks ma siin olen? Mis minuga juhtus? Mis Lizzy ja Vicyga juhtus? Kas NEMAD on elus? Jube, kui on vaja sellistele küsimustele vastata..

Autori kommentaar »