Vanaaegne õudusjutt (9)

Kunagi ammu-ammu, siis kui minu vanavanavana ema veel laps oli käis tohutu sõda. Mu vanavanavana ema, Emilie Elisabeth, ta oli ühel sõjaööl olnud mingi pere juures, öömajal. Perenaine oli siis palunud peretüdrukul kuskilt aidast sooje tekke tuua ja tüdruk siis läks. Ta jõudis aitta ja hakkas neid tekke võtma ja kogematta pani oma käe lambavilla sisse. Ta tundis seal midagi imelikku, võttis pisut lambavilla pealt ära, et veenduda, et seal pole midagi kahtlast. Ta siis võttis pisut villa ära ja... seal oli...habe. Jah tõesti! Seal oli veider habe. Tüdruk ehmus ja jooksis otsemaid tuppa, ema ja isa juurde, jutustas jutu ära ja vanemad kutsusid miili.tsa. Tuli välja, et see imelik habe oli röövel ja sõjamees, veel tugevalt relvastatud. Kurb küll, aga sellel ööl keegi magada ei saanud.

Tervitades
Karu

Autori kommentaar »